/nginx/o/2009/04/23/167838t1h83a4.jpg)
Eesti spordi jaoks on käes head ajad. Eesti Olümpiakomitee juhtide valimise eel on sport jõudnud taas uudis- ja arvamuskülgedele. Kahetsusväärsel kombel aga keerleb enamik tähelepanust raha-temaatika ümber. Enda ja teise rahakott on kahtlemata köitev, kuid see on vaid üks osis spordis. Oluline, kuid mitte kõige olulisem, üksikuna võttes ehk isegi sporti pisendav.
Senistes aruteludes on kõrvale jäänud spordi tegelik ulatus ja tähendus, mis on Eestis mõõtmatu – see on Eesti identiteedi üks lahutamatu pärisosa. Kui mõelda tagasi möödunud sajandi algusse, siis kaasa elades Lurichi võitudele, said paljud esmakordselt end määratleda ja tunda eestlasena. Edasi näitas Palusalu juba meie riigi võimekust seljatada kordades vägevamaid jõude, nõukogude võimu ajal alistasid meie meeskonnad armeevõistkondi, ning taasiseseisvumisel ... Igal meist on spordiga omad mälestused, oma personaalne suhe.
Seega sport on loonud ja hoidnud rahvust koos. Lisaks rahvusele ja riigile hoiab sport ka inimest koos. Sport kasvatab tahtejõudu. Paljudele ehk spordikauge Voldemar Panso on öelnud: «... sport säilitab inimese. Kõige tähtsam spordis on tahe. Tahe ja järjekindlus. Üks sünnitab teise. Järjekindlus on kõige olulisem tahte kasvatamisel.» Tahtest sünnib tegu, tulemus.