Jüri Maloverjan: USA ja käsilased – venemaalase vaade läänele

Foto: RIA Novosti

Keskmise venelase välismaailmapilt on lihtne: USA ja kõik teised, kes kas teenivad USA huve või võitlevad nende vastu. Lääs on USA, USA on kogu lääs. Ning kõike, mida ameeriklased maailmas ka teevad, teevad nad selleks, et Venemaad kahjustada.

Kui te peaksite ükskord venemaalasega maailma poliitikast rääkima ja oma mõtteid temaga jagama, pidage meeles: suure tõenäosusega ei ole teid tema jaoks lihtsalt olemas. On vaid USA.

Keskmise venelase välismaailmapilt on lihtne: USA ja kõik teised, kes kas teenivad USA huve või võitlevad nende vastu. Lääs on USA, USA on kogu lääs. Ning kõike, mida ameeriklased maailmas ka teevad, teevad nad selleks, et Venemaale kahju teha.

Mõistagi, välispoliitikaga ametlikult tegelevatel inimestel on see pilt mitmekesisem, «lihtrahval» aga – taksojuhist isamaalikult meelestatud ajakirjanikuni välja – on kõik üpris lihtne. Neid kahte tüüpi maailmavaadet ei ole paraku võimalik ühes suhteliselt lühikeses artiklis eraldi ja tõsiselt vaadelda, pealegi on massiteadvuses pesitsevad ja eliidi viljeldud müüdid läbi põimunud. «Eliit» on rahva osa ning kannab endas sügaval «lihtrahva» arusaamu, teisalt tundub mõnede levinud müütide toetamine «eliidile» lihtsalt kasulik.

Siit ka maailma suursündmuste tõlgendus. Iraagis kõrvaldasid USA Moskva sõbra Husseini võimult selleks, et Venemaa sellest piirkonnast välja tõrjuda.

Afganistanis oli alguses justkui kõik ilus, president Putin toetas ju «Vääramatu vabaduse» nimelist operatsiooni ka, kuid pärast lasid ameeriklased kohalikel meelega mooni kasvatada, et Venemaad ära mürgitada, pealegi üritasid asutada oma baase Kesk-Aasia riikides, mis on Venemaa mõjusfäär.

Süürias loomulikult käib kogu jändamine just Moskva sõbra Assadi kukutamise ümber, Moskva aga üritab suveräänset riiki ning koos sellega rahvusvahelist õigust Washingtoni eest päästa. Iraan seisab koos meiega vapralt USA vastu, just selle eest neid kiusatakse. Liibüas ei olnud tegemist mitte Tripolitaania ja Kürenaika ega eri hõimude vana konfliktiga, see kõik on kõrvaline: Gaddafi oli Ameerika vastane ja Venemaa sõber, nii tappiski Ameerika ta ära. See, et kogu asja algatasid Prantsusmaa ja Itaalia, oli vaid suitsukate, nad on Washingtoni käsilased nagunii.

Ukraina oranži revolutsiooni korraldas otse loomulikult Riigidepartemang. Ikka selleks, et Venemaad kimbutada. Mingit Ukraina riiki pole olemas, nagu ukraina keeltki, ukrainlaste ainuke seaduslik huvi on Venemaaga koos olla, nii et see kõik oli Washingtoni kurikaval mäng ning need seal Maidanil said ameeriklastelt raha.

Gruusia – no siin on ju kõik sõnadetagi selge. Nimetas tänava elusa Bushi järgi, NATOsse tahab. Saakašvilil on ju, nagu Juštšenkolgi, Ameerika passiga naine kah. Või Hollandi passiga? Ah, kes teab, mis seal vahet on.

Balti riigid poleks NATOsse tahtnudki, kui USA poleks neid sinna tirinud. Serblasi pommitati ikka selle eest, et nad on slaavlased ja õigeusklikud, nagu venelasedki.

Ning loomulikult on kõik need, kes Venemaal poliitilist vabadust ning ausaid valimisi nõuavad, samuti Riigidepartemangu poolt kinni makstud. Seda on ka Putin ise ütelnud. Ütles küll, et «õhutab», mitte «korraldab», kuid televaatajad on ju targad, saavad küll aru, mida president edastada tahtis. Pealegi on NTV filmides kõik lahti seletatud: küpsiski miitingutele osteti Riigidepartemangu raha eest.

Tegelikkus huvitab keskmist venelast vaid osaliselt, nagu mütoloogilise teadvuse puhul ikka. Analüütikud seletavad küll, et Venemaa pole ammu USA jaoks mingi prioriteet, et näiteks Obama ja Romney välispoliitilise debati jooksul mainiti Venemaad vaid kümmekond korda (mis pole muidugi vähe, suur riik ikkagi), neist kaheksa korda seoses Süüriaga ja Iraaniga.

Kuid kes neid analüütikute kommentaare loeb? Keskmine venemaalane ei tea täpselt sedagi, millal on USAs presidendivalimised. Küsitlusfirma WCIOM uuringu järgi teab vaid 40 protsenti Venemaa elanikest, et need valimised toimuvad tänavu, sama paljud ei tea neist üldse midagi. See on iseenesest normaalne – miks peakski ühe välisriigi sisepoliitika inimesi nii väga huvitama –, kuid ei sobi USA rolli selge ületähtsustamisega hästi kokku.

Ameerika-vastaste meeleolude põhjuseid on Venemaal mitu. Osa neist on samad, mis ülejäänud maailmal: USA on tõepoolest suurriik, kes tema vastaste meelest «pistab oma nina» igasse maailma nurka; oma missioonitunde pärast hindavad USA ja mõned Washingtoni toetatud organisatsioonid tõepoolest demokraatia olukorda teistes riikides, mida tõlgendatakse oma väärtuste pealesurumisena; samas on USA ise korduvalt ilmutanud «paindlikkust» rahvusvaheliste seaduste suhtes – ideaalid ja reaalpoliitika on kaks eri asja.

Samas on Venemaa antiamerikanismil ka omad põhjused, enamasti subjektiivsed, osaliselt täiesti irratsionaalsed.

Suures osas pärineb see mõistagi külma sõja aegsest vastasseisust ning tollasest Ameerika-vastasest propagandast. Tollal oli see võrdsete võitluse tunne, nüüd on see alateadvuses asendunud kibestumisega ja kadedusega edukamaks osutunud vaenlase vastu ning sooviga sellele endisele, suures osas tagantjärele välja mõeldud tasemele tagasi jõuda.

Loomulikult seostub – üsna irratsionaalsel moel – NSV Liidu lagunemine ning sellele järgnenud elutaseme järsk langus just USA tegevusega, kes olevat oma käsilaste abil Venemaale peale surunud talle ebasobivaid reforme.

Nüüd sõltub suhtumine Ameerikasse Venemaal enamasti välispoliitikast ning on äärmiselt ebastabiilne. Näiteks Gruusia sõja ajal 2008. aastal vähenes USAsse positiivselt suhtuvate Venemaa elanike suhtarv mõne kuuga 47-lt 22 protsendile, nüüd aga on see «Levada-keskuse» andmetel jälle suur: 43 protsenti septembris küsitletuist suhtub USAsse «pigem hästi» ning veel kolm protsenti «väga hästi».

Ja sama uuringu järgi suhteline enamus, 43 protsenti, arvab, et USA mängib maailmas negatiivset rolli (vaid kümme protsenti arvab vastupidist), kaks kolmandiku arvavad, et USA «silmakirjalikult surub teistele riikidele peale rahvusvahelisi seadusi, kuigi ise neid ei järgi», ning sama paljud on veendunud, et ka Venemaa on Washingtoni surve ohver.

Sirgjooneline loogika siin muidugi ei toimi. Üldiselt võivad vastuolulised vastused ja järsud reitingumuutused olla tõestuseks, et suhtumine Ameerikasse on suuresti tingitud meediast ning Vene poliitikute avaldustest, objektiivseid põhjusi USA vihkamiseks pole aga venelastel kuigi palju.

USA mitte ei kehasta, vaid tihtipeale koguni asendab teadvuses – või vähemalt jutus – kogu läänt või isegi kogu välismaailma. Kusjuures nii negatiivses kui ka positiivses mõttes. Kui te kuulete venemaalase suust midagi à la «läänes tehakse niimoodi» või «mitte kusagil maailmas sellist nõmedust ei näe», pidage meeles: ta võib silmas pidada just nimelt vaid Ameerikat. Teised ei huvita.

Nõukogude dissidentide viljeldud ja ameeriklaste endi toetatud ettekujutus Ameerikast kui vaba maailma paradiisist ja vabaduse kantsist on tänapäeva avatud infoühiskonnas oma populaarsuse suurel määral minetanud ning asendunud üsna adekvaatse ja mitmekülgse pildiga.

Samas käib agar võitlus selle müüdiga, mis pärineb samuti nõukogude ajast ja mida peavad Venemaal Ameerika vihkajad, edasi ning veidral kombel isegi kogub jõudu. Selle vastumüüdi sisuks on katse tõestada, et läänes (loe: USAs) ei ole tegelikult lood demokraatiaga, inimõigustega, vabade valimistega jne kuigi palju paremad kui Venemaal.

Näiteks: «Lääs nõuab meilt surmanuhtluse ärakeelamist, ise aga hukkavad kurjategijaid endistviisi.» See, et «nõuab» Euroopa Nõukogu, kuhu Venemaa on vabatahtlikult astunud, hukatakse aga mõnes USA osariigis, muidugi ei loe.

Hiljuti võttis Vene Keskvalimiskomisjoni esimees Vladimir Tšurov sõna USA presidendivalimiste teemal. Tšurov väidab, et kogu USA valimissüsteem on ebademokraatlik, et «kolmandate» erakondade kandidaatidele avaldatakse survet ning valimistel esineb koguni võltsinguid, asutuste ja firmade juhid aga sunnivad oma töötajaid ühe kindla kandidaadi poolt hääletama.

Lõbus nali Vene valimiste peakorraldaja sulest küll, kuid ta ei mõelnud seda naljana, ta kirjutab seda ametlikus Rossiiskaja gazeta avaldatud artiklis.

Maailmas Moskva seisukoha esindamiseks loodud telekanali Russia Today juht, noorukese reporterina Putinile 11 aastat tagasi isiklikult silma jäänud Margarita Simonjan kirjutab päevast päeva oma blogis sellest, et USAs ei ole tegelikult ei sõnavabadust ega vaba ajakirjandust. Näiteid leidub küllaga: kord arreteeritakse RT reporterid selle eest, et nad kuhugi keelatud alale trügisid, kord keeldub mõni poliitik või analüütik RT otse-eetrisse tulemast. Russia Today töötab mitmes riigis, kuid Simonjan tavatseb kirjutada just nimelt Ameerikast.

Meie vahetuses läheduses eksisteerib «teine Ameerika», meie naabri unelmate müütiline Ameerika. Kusagil kaugel, aga ka siinsamas, Kentmanni tänaval ja Viru värava taga, on esimene, tegelik Ameerika. Ja kusagil nende kahe vahel elame meie, olematud.