Andres Lõo: Red Hot Chili Peppers või Metallica?

Andres Lõo Foto: SCANPIX

Ma ei ole politoloog, ajaloolane ega välispoliitika ekspert. Seetõttu püüan USA presidendivalimisi vaadelda ja lahata läbi enda lähimate huvide prisma, muusikuna, eestlasena, euroopaliitlase ja maailmakodanikuna. Maailm – see on ju ümmargune.

Kui mõtlen USA peale, siis ilmub silme ette pildirida Ameerika filmidest, popstaaridest, sekka heliloojad John Cage ja Steve Reich, kõnelejad Chomsky, Fran Lebovitz, kunstnikud Andy Warhol, Jean-Michel Basquiat, ja muidugi hulk stand-up-koomikuid, kelle olukirjeldused ning verbaalsed šaržid USA presidentidest ja teistest võimukandjatest on kujundanud mu arusaama sellest supervõimust.

Olgugi et mu ettekujutus USAst on ilmselt eksitavalt mõne sealse suurlinna nägu, ilmestavad sellegipoolest seda portreed kõige enam Dave Chapelle’i, Robin Williamsi ja George Carlini stand-up’id ning Bill Maheri meelelahutuslik poliitikashow «Real Time». Kõik see kokku mõjutab oluliselt enam kui sealne neljas võim, ajakirjandus – näiteks New York Timesi lugemine või CNNi vaatamine.

Mällu on sööbinud Dave Chapelle’i meenutus tema teismeajast, tema kodu- ja pealinnast Washingtonist. Linnast, kus toona, Ronald Reagani ametiaja lõpus ja vanema Bushi aja alguses puhkes ulatuslik crack’i-epideemia. Mind pani imestama, et selle riigi pealinnas selline tume periood oli.

Kurja narkootikumi levikut ei piiratud vajalikul määral, ja seeläbi kannatas eelkõige sealne mustanahaline elanikkond. Pole ju saladuseks, et mustade ja valgete reaalsus ühes ja samas riigis on endiselt jahmatavalt erinev. See on mõistagi üsna klišeelik mälupilt, mille peale establishment «oot-ära-hakka-nüüd-seda-juttu-rääkima... » moodi pead vangutaks.

Ent taolistest ja teistsugustest klišeedest – tollest lõputust ameerikalikkusest – pajatavad ühel ajal veel nii N.W.A., Jay-Z ja Alicia Keys kui Sonic Youth, Bruce Springsteen, Nina Simone ja ka iga järgmine Ameerika popartist, helilooja või avangardne avantürist. Teiste hulgas koomik-muusik Reggie Watts, just nagu midagi ütlemata, esindab samas hetkel ilmselt just nimelt seda olemuslikku ameeriklase portreed.