Annan endale siiski aru, et Muuli taotluseks ei olnud kirjutada akadeemilist raamatut. Lisaks oma ajakirjaniku kogemustele ja hästi informeeritud sündmuste tunnistaja kogemustele on autor siiski kasutanud arvukaid arhiividest ja erakätest pärinevaid dokumente, Laari nõuniku Tiit Pruuli päevikut ning ulatuslikke intervjuusid teiste kaasaegsetega.
Ühest küljest on kahju, et ta ei kirjuta akadeemiliselt. Kuna puuduvad viited, siis ei saa lugeja teada andmete täpset algallikat ega hinnata nende usaldusväärsust. Sellega ei taha ma väita, nagu loeks vaid arhiividokumendid, intervjuud võivad vahetevahel mingi kindla ajajärgu mõistmisel isegi rohkem abiks olla. Teisalt muudab ajakirjanduslik stiil teksti loetavamaks ja põnevamaks. Muuli kasutab retooriliste vahendite laia spektrit ega kohku tagasi ka üksikute isikute terava kritiseerimise ees.
Akadeemiline tekst olnuks oma hinnangutes kahvatum ja tagasihoidlikum. Üleüldiselt jutustab Muuli Laari valitsuse eduloost, kuid samas ei jäta ta kriitikat unustuse hõlma. Kahtlemata oli see valitsus viimase 20 aasta olulisim, kuna viis Eesti praeguseni kestvale arengurajale ja ehitas üles siiani püsivad institutsioonid. Kuidas säärased arengud kellelegi meeldivad või ei meeldi, on igaühe enda otsustada. Lugeja ei pea ka tingimata Muuli arvamust jagama, kuid võib sellele vaatamata pidada raamatut huvitavaks.
/nginx/o/2012/11/02/1408154t1h4d1a.jpg)