On haruldane, kuidas kirjanik, kes ise pole sõda kogenud, suudab süüvida sõjaeelsesse ja sõjaaja olukorda. Just nagu kingitust tehes on ta meile, lugejatele, vahendanud paatosest vaba inimelu äärmustesse viidud karmi tõelisust, mida sõda, okupatsioonid, vägivald, julmus, reetmine võivad inimesega teha. Lugedes seda raamatut, tajud elu väärtust ja armulikkust, sest meie saame elada rahu ajastul.
Imbi Paju teose eetos ületab sensatsiooni taotleva ajakirjandusliku kavaluse. Ja just tänu sellele ta suudabki vahendada lugejale inimelu haavanud julmust teraapilisel kombel. Lugejale näidatakse, kuidas hoida kinni olulisest – moraalsest elu toetavatest väärtustest – ja seda ka kõige raskemates olukordades, kuhu inimene terrori tõttu võib sattuda.