Mladen Kiselov 11. juuni 1943 – 29. oktoober 2012

Anu Lamp Tallinna Linnateatri lavastuses «Amy seisukoht». Foto: Siim Vahur

Mladen seostub minu jaoks armastusega. Sest kogu tema Eestisse tuleku lugu on seotud armastusega. See on noorpõlvearmastuse tõelisuseks saamise lugu. Tõend Armastuse mägesid liigutavast väest, vanusest sõltumata. Inimesi valdas helguse ja tõstetuse tunne, kui nad seda lugu kuulsid. Sõnad «/.../ usk, lootus, armastus, need kolm, ja suurim neist on armastus» said kehastunud katte. Kinnituse.

Tänu armastusele sattus Eestisse vene teatrikooli parimate traditsioonide vaimus kasvanud lavastaja, Anatoli Efrose õpilane, kes peensusteni valdas tekstirežiid. See oli kingitus eesti teatrile ja teatrikoolile. Mladen analüüsis põhjalikult autori sõna ja kordas põhitõdesid, mis oli näitleja jaoks ühtlasi ka korralekutsuv, redigeeriv meeldetuletus. Samasugune, meie teatrikooli õpetust vaagima sundiv oli kogu tema üliõpilastega läbi viidud tööprotsess ja üliõpilaste hilisem tänulik tagasiside tehtule.

Oma armastuse väega tudengeid oma sügavpruunil silmil kirglikult innustades, neisse eneseusku süstides suutis ta noori rohkem avada kui meie oma eestlasliku, sageli napi, poolkohmava tunnustusega. See on vist eesti kooli probleem üldisemalt (ja mitte ainult kooli) – me ei tunnusta piisavalt oma lapsi. Ehkki pole kuulda olnud, et keegi oleks kannatanud armastuse ülekülluse pärast!

Mõnikümmend minutit pärast Mladeni surmateate saamist nägin linnateatri kirjandustuppa astudes, kohas, kus seisab kartongkast äravisatud vanapaberi jaoks, raamatuhunnikut Efrose venekeelse neljaköitelise raamatusarjaga «Proov, minu armastus». Paradoksaalselt kummastav vaatepilt! Ja kohe samas ütleb noor, äsja teatrikooli lõpetanud dramaturg: «Need olid pööningul, äraviskamiseks. Aga ma tean, et need on olulised raamatud! Äkki me saame need anda kellelegi, kes neid lugeda oskab!» Mõtlesin sel hetkel: vähemalt teab ta tänu Mladenile, et need siin on olulised raamatud. Iga asi omal ajal. Küll need raamatudki kunagi pärale jõuavad!