Juhtkiri: miks saab 21. sajandi Eestis koolikohustust vältida?

Foto: Urmas Nemvalts

See, kui säravaks õpilaseks üks laps saab, sõltub nii tema kodust, koolist kui ka võimetest, mis talle kaasa antud. Tänase Postimehe loos esimesse klassi istuma jäänud lastest põimuvad kõik need tegurid. Lisaks tuleb küsida: mis hetkel ja kuidas peaks avalik võim sekkuma, kui lapsevanemad ei toeta õppimist?

Oleme harjunud mõtlema, et Eesti inimeste jaoks on haridus väärtus. Hariduspüüdlused on osa meie rahva identiteedist. Oma ajaloost võime tuua selle kohta palju näiteid nii inimeste elulugude kui ka ühiste – kogukondlike ja riiklike – valikute varal. Kui seda väärtushinnangut ka absoluutselt kõigis kodudes ei jagata, siis oleme harjunud mõtlema, et meil on seaduse sunniga kehtestatud koolikohustus, mis kõik Eesti lapsed õppimise juurde toob.

Tuleb välja, et päris nii see pole. Isegi mitte 21. sajandi Eestis! Kui lapsevanemad pole motiveeritud oma lapsi igal hommikul kooli saatma, siis õnnestubki neil oma laste saatuse arvel laiselda, ning ametnike väest ei piisa, et koolikohustus sisuliselt maksma panna. Kahtlemata ei tohiks see nii olla. Küsimus on selles, kuhu seada vanemate otsustusvabaduse ja avaliku võimu sekkumise piir.