Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2012/02/14/957350t1ha352.jpg)
Lavastuses on nii eepilist ulatust kui ka selget sügavat mõõdet. Kuid kõige tähtsam – meil palutakse jälgida kahe armastava inimese suhteid. Karini ja Indreku dialoogides on psühholoogilise teatri sügavust, need on pingestatud ja peegeldavad väga täpselt tegelaskujude seesmisi üleelamisi. Dita Lūriņa ja Uldis Anže on Elmo Nüganenile tõelised mõttekaaslased, mõlemad avavad end täiesti uuest küljest.
Ka kogu näitlejaansambel on Nüganenile hea liitlane. Nende kaudu avaneb täpne ja elav pilt 1930ndate linnaelust, mida näidatakse kergete grotesksete aktsentidega. Ansambel töötab kui hea koor, kuid selles kerkivad esile ka värvikad episoodilised rollid. Näiteks Ģirts Jakovļevs suursaadikuna – ta on hallipäine härrasmees, kes viibib kõikjal, on alati valmis kedagi esindama hoolimata sellest, et suuremat aimu ümberringi toimuvast tal pole.