/nginx/o/2019/03/19/11878719t1hc3d5.jpg)
/nginx/o/2012/10/29/1399940t1hccef.jpg)
Milliseid raskusi mitmetahulise värske romaani «Tagasi Eestisse» lavastamisega kaasnes, teab kõige paremini autor Urmas Vadi ise, kuid tulemuseks on jõuline ja tähendustiine mosaiik eestlaseks ja inimeseks olemisest.
Tellijale
Lavastus eestlusest riskib jääda publikukaugeks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inimeseks olemise teemat on Vadi ka oma varasemates autorilavastustes käsitlenud ning kui «Tagasi Eestisse» algusminutitel näitlejad Rein Pakk ja Helena Merzin alustavad oma dialoogi, tekib tunne, nagu oleks laval «Rein Pakk otsib naist» järg.
Tegelikult on need kaks sisult ja vormilt väga erinevad. Seni on Urmas Vadi käekirja iseloomustanud teatav õrn mõistmine ja leebe huumor oma tegelaste suhtes, seekord kohtleb ta aga nii tegelasi, näitlejaid kui ka publikut märksa karmima käega ja nõudlikumalt. Sellist lähenemist nõuab ka teema.