Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/04/25/1073856t1h476b.jpg)
/nginx/o/2012/04/25/1073856t1h476b.jpg)
See, et me elame üha enam virtuaalses, tehislikus maailmas, on juba väga triviaalne ja ärakäiatud väide, millele on samas ikkagi raske vastu vaielda. Päris suur osa nii minuealiste kui ka veel noorema põlvkonna igapäevategemistest, infotarbimisest ja sotsiaalsest suhtlusest ei ole enam «päris», vaid esineb mingi reaalse ja virtuaalse maailma hübriidvariandina.
Tulevikutrendina inimesed pigem ei oma asju, vaid tarbivad teatud vahendaja kaudu mingeid endale vajalikke teenuseid endale sobival ajal. Seda illustreerib näiteks pilveteenuste, sealhulgas ka muusika «striimimise» ehk veebi kaudu kuulamise võidukäik ja käegakatsutavate helikandjate kadumine, millest kirjutas 19. oktoobri Sirbis ka Juko-Mart Kõlar.