/nginx/o/2012/04/25/1073856t1h476b.jpg)
See, et me elame üha enam virtuaalses, tehislikus maailmas, on juba väga triviaalne ja ärakäiatud väide, millele on samas ikkagi raske vastu vaielda. Päris suur osa nii minuealiste kui ka veel noorema põlvkonna igapäevategemistest, infotarbimisest ja sotsiaalsest suhtlusest ei ole enam «päris», vaid esineb mingi reaalse ja virtuaalse maailma hübriidvariandina.
Tulevikutrendina inimesed pigem ei oma asju, vaid tarbivad teatud vahendaja kaudu mingeid endale vajalikke teenuseid endale sobival ajal. Seda illustreerib näiteks pilveteenuste, sealhulgas ka muusika «striimimise» ehk veebi kaudu kuulamise võidukäik ja käegakatsutavate helikandjate kadumine, millest kirjutas 19. oktoobri Sirbis ka Juko-Mart Kõlar.
Youtube’i ajastu lapsed näevad füüsilisi muusikaplaate poolabsurdse rudimendina ja seda ei saa neile pahaks panna. Internet on tänapäeva arenenud ühiskondades erinevate seadmete ja levitehnoloogiate abil pea kõikjal kättesaadav ning seega ka kogu selles sisalduv informatsioon. Ka muusikatöösturid on kahe käega heliketaste kadumise poolt – virtuaalsed helifailid ei võta laoruumi, neid saab toota nõudlusele vastavalt, kusjuures ka koopia tegemine on vaid hiireklõpsu kaugusel ega maksa midagi.
/nginx/o/2012/04/25/1073856t1h476b.jpg)