Juhtkiri: ka rajatiste võimetel on piir

Ujumistrenn Aura veekeskuses. Foto: Siim Kumpas

Abilinnapea Tiia Teppan on Aurast rääkides öelnud kujukalt: kui on ehitatud Moskvitš, ei saa seda käsitleda Mercedesena. Kuigi ka Moskvitš võis omal ajal olla unistuste tipp, jääb ta oma võimetelt ikka selliseks, nagu oli loodud. Aura on küll hoopis teise ajastu rajatis, ent ka tema võimetel on piir.

Äsja avatud Aura oli Tartu tõmbenumber, mis tõi siia inimesi lähemalt ja kaugemalt. Aga sellest ehk enamgi tuleb meie veekeskust tunnustada selle eest, et Aura tõi Tartusse taas ujumise, siin saavad algõpetust lapsed, edasi õppida kursuslased, treenida ning isegi tipptasemel võistelda sportlased. Ujumisklubid, treeningulaagrid, klassiekskursioonid. Meelelahutus, ajaviide ja lõbu peale selle. Ainuüksi ujumisklubide külastuste arv on 2002. aasta 25 605 korralt kasvanud tänavu oktoobris 62 212 korrale.

Eelmisel ehk koolivaheaja nädalal jõudis aga avalikkuse ette probleem, mis tegelikult pole üllatus ei seal töötavatele treeneritele, veekeskuse juhtkonnale ega ka sagedastele Aura külastajatele. Punased silmad, köhahood ja kipitavad kurgud annavad märku, et viletsavõitu ventilatsioon pole suutnud õhku klooramiiniaurudest puhastada.