Saapad maas*

Foto: Kristel Maasikmets/Eesti Kaitsevägi

Edu on alati suhteline mõiste ja oleneb sellest, kust alustatakse. Kui NATO põhijõudude lahkumiseni Afganistanist on jäänud veidi üle kahe aasta, aga mässulised osutavad endiselt kõrbes vastupanu, siis võiks missiooni edus kahelda. Kuid kui arvestada, et missiooni alustati Afganistanis, mida juhtis Taliban ja mis majutas terroriste, kes nüüd on kõrbesse tõrjutud, muudab see ka edu määratlust.

Eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel olevat Kabul Euroopa ja USA vabameelsete noorte seas olnud peaaegu sama populaarne sihtkoht nagu Beirut Liibanonis või Marrakech Marokos. Ümarad ja rõõmsavärvilised Volkswageni bussid vurasid tänavatel, saatjaiks kanepiving ja laulud armastusest.

Tänapäevases Kabulis on hedonismipillerkaari väga raske ette kujutada. Sest kuigi olukorda kirjeldatakse juba suhteliselt rahulikuna, õhkis kaitseminister Urmas Reinsalu visiidi ajal end koalitsioonivägede peakorteri müüri taga enesetaputerrorist ning umbes nädal enne kaitseväe juhataja brigaadikindral Riho Terrase visiiti leiti valitsuskvartalist veok mitme tonni lõhkeainega.

Pole põhjust arvata, et valitsusvastased on just Eesti ametiisikud kuidagi erilistena ründamiseks välja valinud – sellised juhtumid on lihtsalt igapäevased. Seejuures peetakse Kabuli juba üsna turvaliseks, eriti võrreldes Afganistani lõuna- ja idaosaga.