Neeme Korv: kübarsepa pihtimus

Neeme Korv Foto: Peeter Langovits

Esimene tunnistaja oli Kübarsepp. Ta astus sisse, teetass ühes ja võileivatükk teises käes. [---] «Võtke oma kübar peast,» käskis Kuningas Kübarseppa. «Kübar pole minu oma,» ütles Kübarsepp. «V a r a s t a t u d!» hüüdis Kuningas, pöördudes vandemeeste poole, kes selle seiga silmapilk jäädvustasid. «Nad on mul müügil,» lisas Kübrasepp seletuseks. «Mul endal pole ühtegi. Ma olen Kübarsepp.»

[---] «Andke oma tunnistus,» ütles Kuningas, «ja ärge närvitsege – või ma lasen teid siinsamas hukata.» [---] Armetu Kübarsepp pillas teetassi ja võileiva maha ning langes ühele põlvele. «Ma olen kehv mees, majesteet,» alustas ta.

(Lewis Carroll, «Alice Imedemaal»)

Tunnistus tuleb anda ausalt: ajakirjanikul on või vähemasti peaks olema keelega eriline suhe. Õieti tähendab see suurt vastutust. Olen nii mõelnud kõik need ligi 20 aastat, mille jooksul olen ajakirjanikuleiba söönud. Minusuguseid on Eesti ajakirjanduses veel.

On olemas ladinakeelne sentents, mis ütleb, et isegi keiser ei seisa grammatika­reegleist kõrgemal (Caesar non supra grammaticos). Saati siis ajakirjanik, kelle suhe loomingusse on üsnagi võrreldav Kübarsepa kübaratega. Seda ei saa kuidagi peast ära, ja kui viimaks saadki, siis kahtlustatakse sind igasugu jamas, ja lõpuks hakkab see kellegi teise peas elama mingit omaenese isevärki elu. Need meie, ajakirjanike, tehtud kübarad koosnevad sõnadest ja lausetest.