Juhtkiri: sõnumitooja tapmine

Foto: Urmas Nemvalts

Täna toimub Reformierakonna juhatuse koosolek, kus tõenäoliselt otsustatakse Silver Meikari erakonnast välja arvamise üle. Prokuratuuri otsust kriminaalasja lõpetamise kohta tõlgendati võiduna ja Reformierakond on võtnud kättemaksukursi.

Mis on aga Eesti juhtival erakonnal enesekaitsele ja kättemaksule keskendudes kahe silma vahele jäänud, on erakondliku ja ühiskondliku tegelikkuse jätkuv teineteisest kaugenemine. Seda kirjeldab ilmekalt juba kriminaalasja lõpetamise tõlgendamine: erakond Michali ja Lillo näol nägi selles «tõe väljaselgitamist», mis nüüd on «must valgel selge», suur osa ülejäänud ühiskonnast aga tõdemust, et veel kuus inimest tunnistasid varjatud rahastamisskeemide olemasolu. Mitte üksnes Meikar, vaid ka suur osa Eesti ühiskonnast peab elama edasi teadmisega, et riiki juhtiv erakond valetab. Ning kui Meikar parteist välja heidetakse, tähendab see, et ollakse ka valmis sundima jõuvahenditega vaikima iga erakonnaga seotud kodanikku, kes julgeb vastupidist väita.

On mõneti huvitav, kuidas väljaheitmist põhjendataks. Reformierakonna põhikirjas üles loetud erakonna liikme õigustest on üks demokraatlikule riigile kohaselt õigus olla eriarvamusel erakonna poliitika, tegevusnormide ja meetodite valiku suhtes. Selle õiguse kahtluse alla seadmine erakonna poolt tähendaks nii põhikirja vastu minekut kui avalikku tunnistamist, et tegu ei ole demokraatliku erakonnaga.