Andrei Sõritsa: hoolime rahvusest sõltumata

Andrei Sõritsa Foto: Margus Ansu

Kui rääkida võimalikust kannapöördest Eesti suhtumises muulastesse, siis seal on mitu tahku. Esiteks, Nõukogude Liit on teinud inimestele palju haiget: saatnud Siberisse, tapnud, riigistanud vara. Sellised asjad ei unune kiiresti – selleks peab põlvkond vahetuma. Seepärast on täiesti arusaadav, miks eestlastel on venelaste suhtes inimlikul tasandil kohati tõrge.

Kuid on olemas ka riigi tasand. Riik on mehhanism, mis peab hoolitsema kõigi selle elanike eest ja mõtlema pragmaatiliselt. Kui varem olime valmis olema vaesed, peaasi et saaks vabaks, siis praeguseks on see tuhin möödas. On näha, et inimesed ei käitu enam kui «vabad ja vaesed», vaid emigreeruvad sinna, kus palgad kõrgemad – võtkem siinkohal kas või arstide näide. Rikkust kasvatab aga pragmaatilisus. Sealhulgas see, kui me oskame kasutada ära oma idanaabri turgu – isegi kui see ei pruugi paljudele emotsionaalselt meeldida.

Pragmaatiline riik ei kiusa ka kergekäeliselt oma elanikke. Ajalooliselt on juhtunud nii, et Eestis elab suur osa mittekodanikke. Nüüd on 20 aastat iseseisvust möödas ja aeg näidanud, et need mittekodanikud siit ära ei lähe. Nad on Eesti inimesed. See aga tähendab ka, et ei ole mõtet neid mõnitada. Kui nad ikka on 70–80 aastat vanad, siis mida muud tähendab nõudmine, et nad õpiksid kodanikuks saamiseks ära eesti keele? Maailma praktika näitab, et selline lähenemine ei toimi.