Mart Laar rääkis telesaates oma insuldist

Mart Laar ETV saates «Puutepunkt» Foto: ETV

Äsja lõppenud ETV saates «Puutepunkt» andis Eesti kahekordne ekspeaminister, poliitik Mart Laar oma esimese täispika, isiklikku laadi intervjuu pärast veebruaris toimunud insulti.

«Olen õnnelik, et saan seda intervjuud anda, olen õnnelik, et olen igatpidi olemas. See löök ja haigus ise on olnud tõsised, kellelegi teisele midagi sellist soovida ei tahaks. Küllap olen paljudele tuttavatele hoiatav märk, et mõningaid toiminguid tuleks oma tervisega ette võtta enne, kui päris häda käes,» sedastas Laar kohe intervjuu alguses.

«Päev oli täiesti tavaline ja kuna mu mälu on kõik alles, siis on ka see päev üsna hästi meeles -  hetkeni, kui mind viidi kiirabisse. Kõige hullem ongi insuldi juures see, et ega haiguse tulekust aru ei saa. Insult on järsku lihtsalt kohal ja minu puhul läks samuti -  ilma igasuguse hoiatuseta. Ei mingeid tundmusi, valusid, peavalusid ega midagi muud! Oleks veel olnud see päev täis teravaid kohtumisi või elamusi, ei, vastupidi, hea ja rahulik päev oli.»

«Õhtul käisin külas toredatel inimestel, pidasime sünnipäeva ja sealt mind ära viidigi. See oli muidugi hea, et olin sel hetkel sõprade juures, kes kohe kiirabi kutsusid ja arstid said kiirelt askeldama hakata. Muidu oleks võinud lugu tunduvalt hullemalt minna, sest kiirus on nendes asjades oluline. Aga Eesti meditsiin töötas sel hetkel küll igati korralikult,» lisas ta 18. veebruaril toimunut kommenteerides.

«Eluvaade on peale seda kahtlemata teistsugune. Olen nüüd palju alandlikum.»

«See käis suhteliselt kiiresti, ega seal mingit pikka arutamist ei olnud. Kui vasak pool ära kadus, sain kohe aru, et midagi hullu on lahti ja kuna mu enda abikaasa on ikkagi arst ja seal seltskonnas oli veel paar meedikut, siis nemad jagasid kohe ära, mis toimub ja «äkki siiski läheb mööda» tunnet ei saanud tekkidagi. Kohe helistati kiirabi välja, abi saabus kiiresti ja nii ta läks. Eks see oligi üsna otsustav. Ja etteheiteid võib teha ainult iseendale, et sai usaldatud enesetunnet ja mitte mõõdetud vererõhku. Aga vererõhk on kindlasti asi, mida tuleb jälgida. Nii nagu paljud inimesed mulle ka soovitasid. Ja nagu ma ise praegu teistele soovitan: mõõtke, tasub ära!»

«Surmahirmu ei jõudnud tundagi, pauk käis nii kiiresti. Ja kui oligi põhjust tunda, sel tüsistuste raskel ajal, ega siis ise ei teadnud, mis seisus oled ja otsest hirmu ei tundnud,» vastas Laar küsimusele, kas haigus tekitas ka mõtteid, et elu võikski olla saanud ühele poole.

Laar rääkis ka sellest,missugune on enesetunne, kui halvatus ei lase rääkida. «Jah, kui juba mõistus on täiesti tagasi, aga sa ei saa rääkida - see on ikka päris hull olukord. Õnneks minul see aeg pikalt ei kestnud.»

Samas tunnistas poliitik, et ka temal olid hämarad perioodid. «Ega seal haiglavoodis täpselt aru ei saagi, aeg kaotab kindla ilme. Täpselt päevi selles olukorras ei loe. Mitu päeva möödas või mis päev on...  alles kui lõplikult endasse tagasi tuled, hakkab kõik tavarütmis taastuma. Et mis päev täna on ja mis päev homme on jne.»

Laar kirjeldas, kui suur ja meelekindlust nõudev töö on taastumine. Ta rõhutas, et professionaalse abi ja tahtejõu kõrval on ülisuure tähtsusega ka perekonna toetus. «Need kolm kõik. Professionaalne abi on eeldus, et sa üldse elus oled, see on kõige esimene asi. Ja siis hakkad tasapisi õppima: kuidas ennast püsti ajada, korralikult tõusta, seista jne. Perekond on äärmiselt oluline ja mida rohkem on perekond ravisse kaasatud, seda parem. See patsient on õnnelik, kellel saab pere nii palju juures olla, nagu minul oli. See aitab kindlasti paljudes asjades kaasa. Enda tahtejõud on samuti ääretult oluline - kui see ära kaob, ei tule midagi välja. See kõik on ikkagi suhteliselt keeruline – sa pead ikka ja jälle proovima ja proovima, kuni viimaks hakkab jälle mingi asi minema. Läheb vaja kanget visadust, et mitte kõike põrgusse saata: et mida ma siin ikka proovin, nagunii ei tule midagi välja! Ja samas on pere jaoks see tahtejõu säilitamine väga-väga oluline.»

Mart Laar tunnistas, et tema jaoks oli vedamine see, et abikaasa töötab lähedasel alal, tegeldes igapäevaselt just kõne kaotanud inimestega. «Abikaasa roll oli tohutu, seda ei ole võimalik kuidagi üle hinnata. Ma kahtlen väga, kas oleksin praeguses seisus ilma tema abita, tegelikult võin ikka päris kindlalt öelda, et ilmselt mitte.»

«Meditsiini poole pealt abikaasast nii palju, et ta on neid patsiente tõepoolest palju näinud, aga tema töö nendega on käinud natuke teise poole pealt, mida mina pole pidanud läbi elama. See on see, et sa oled mõistuse poolest meditsiiniliselt küll terve, aga sõnad ei tule välja, rääkimine ja kirjutamine on takistatud, abikaasa on ravinud nimelt neid afaasiaga inimesi. Ja ma võin ainult heameelt tunda, et minul endal pole seda probleemi olnud. Aga abikaasa on näinud oma töös insuldist tervenemise lugusid piisavalt palju, et teada – tervenemine võtab aega. See võib võtta tohutult aega, aga ühel päeval see ikkagi tuleb.»

Sõltub teistest

Mart Laar tunnistas, et vajab täna veel üsna palju kõrvalabi ja hoolt. «24 tundi ööpäevas vast mitte, aga parem on mul ikka silm peal hoida natukene, et ma kuskile ootamatult ära ei vajuks, ei komistaks ega kukuks. See risk on siiamaani olemas ja eks pere teab seda, et jälgimine peab olema.»

Ta tunnistas, et perekonnale paneb see ränga koormuse: «Kõik see vaimne koormus, ja füüsiline koormus sinna otsa. Ma pole kunagi varem haige olnud,  see on esimene kord.  Kindlasti on see väga väärt elukogemus, inimene peab õppima seda, kui palju ta tegelikult teistest sõltub. Siiamaani on minu elu tõepoolest olnud selline, et kõik sõltuvad sinust aga sina ei sõltu justnagu kellestki. Nüüd saan aru, et sõltud ikka küll. Eluvaade on peale seda kahtlemata teistsugune. Olen nüüd palju alandlikum.»

Küsimusele, mida ta teeks oma elus teisiti, kui saaks aega tagasi võtta, vastas Laar: «Hoiaksin rohkem sedasama instrumenti, mis mul käes on – oma keha, suhtuksin temasse hellemalt. Tegelikkuses olen oma keha 20 aastat ainult kiusanud ja tagant sundinud. Ja pole tema heaks kunagi midagi teinud. Selline elupõletamine, mis on minu puhul juba väga pikka aega kestnud. Mitte selles mõttes, et elukombed oleksid hullud, et jooks, laaberdaks või suitsetaks, aga poliitiku töö on üks selline eluviis, mis ei ole, pehmelt öeldes, kaugeltki tervislik.»

«Ja kui ma nüüd mõtlen - kõik need, kellega koos ma kunagi poliitikasse tulin, on ju läinud. Osa neist on surnud, osa tagasi tõmbunud ja rõõmsalt olemas ja eks see on endalegi kiire märguanne, et aitab nüüd küll! Ja nagu ma ütlesin,  inimene peaks endasse hellemalt suhtuma. Ega ma seda siiani küll teinud ei ole.»

Mart Laar viitas ka, et pole tegelikult poliitikast kuhugi kadunud: «Ma olen kogu aeg olemas ja selles suhtes ei toimu midagi dramaatilist ka nüüd, päris kindlasti. Ei ole ma poliitikast praegugi kadunud ja ei kavatse kaduda. Ja ei kao ka.»

Kõigile, kes harrastavad tänagi elustiili, milles domineerib ületöötamine ja kestev ülepinge, soovitas Laar kähku järele jätta. «Jätke järele ja kohe kähku! Aga need, kes lihtsalt rabavad palju ringi, neil tasub jägida tervisenäitajaid ja mitte usaldada ainult iseenda sisetunnet. See on nõuanne, mida võiksin ja tahaksin inimestele anda.»

«Aga kui juhtub siiski, et tervis veab alt või juhtub mõni muu õnnetus: usku ei tohi kaotada ja alati tuleb omada piisavalt tahtejõudu, et ükskõik mis olukorras välja tulla. Ka Puutepunti saate arvukad lood on ka sellele kinnituseks,» lõpetas Laar intervjuu.

Täna eetrisse jõudnud intervjuu andis Mart Laar Puutepunktile 1. oktoobril. Poliitikut intervjueeris Kaidor Kahar. Täispikk versioon poliitiku intervjuust ilmub Puutepunkti toimetuse poolt kirjastatavas heategevuslikus ja tasuta ajakirja Puutepunktid oktoobrinumbris, mis tuleb trükist 24. oktoobril. Tegemist on seekord eriväljaandega päev hiljem, 25. oktoobril Tartus toimuva üle-Eestilise sotsiaalhoolekande konverentsi jaoks, kus on arutluse all omastehooldajate olukord ja probleemid. Konverentsil võetakse vastu deklaratsioon Eesti riigijuhtidele, kus juhitakse tähelepanu puuetega inimeste ja nende perede olukorda kergendavate sotsiaalpoliitiliste otsuste tegemise vajalikkusele. Konverentsi juhib Puutepunkti telesaate produtsent ja heategevusliku ajakirja peatoimetaja, ajakirjanik ja meediajuht Tiina Kangro.