Psühholoog koolivägivallast: lapse suunas ei ole mõtet süüdistavat näppu viibutada

Koolipsühholoog Kadri Järv-Mändoja. Foto: Mihkel Maripuu

Koolipsühholoog ja Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juhatuse liige Kadri Järv-Mändoja rääkis Postimehele, et koolivägivalla puhul ei ole mõtet lapse suunas süüdistavat näppu viibutada, vaid see on koht, kus täiskasvanud peavad ise peeglisse vaatama.

Paari viimase päeva jooksul on meediasse jõudnud kolm videot, kus noored tüdrukut tarvitavad oma koolikaaslase suhtes vägivalda. Loomulikult on peksjad arvulises ülekaalus ja ohver ei julge neile vastu hakata. Kuidas peaks sellise koolivägivalla ohvriks langenud laps käituma?

Kiusamise olukorrast tuleks proovida lahkuda ja pöörduda mõne täiskasvanu poole abi saamiseks. Seda on kõrvaltvaatajana väga lihtne öelda, kuid kiusamisolukorras väga keeruline teha, eriti kui ei olegi reaalselt kedagi, kellelt usaldaks abi küsida.

Paraku on ilma kooli ja kodu abita kiusamist raske peatada. Seetõttu on oluline, et õpetajatel ja lapsevanematel oleksid oskused ja harjumus lapsi hinnanguvabalt kuulata ning nad suudaksid märgata, et lapsega on midagi juhtunud.

Kui vanem on vägivaldne lapse ja teiste inimeste suhtes, siis laps õpib sarnaselt käituma. Kui meid ümbritsev elu on agressiivne, siis lapsed tajuvad seda ja teevad sama.

Kiusatavad, kes siiski tunnevad, et ei ole kellelegi oma murest rääkida, soovitan lasteabi telefoni 116 111 (www.lasteabi.ee) või internetinõustamist www.lahendus.net. Murest rääkimine ei ole nõrkuse ja häbi asi, see ei ole ka kaebamine.

Peale peksmist Valga Jaanikese koolis lahkus ohver koolist, kuid peksjad käivad seal edasi. Mitmed lugejad on avaldanud arvamust, et see on ebaõiglane, justkui oleks vägivalla ohvrit karistatud. Kuidas suhtute sellesse, et koolist läks ära ohver, aga peksjad jäid?

Minust oleks ebaeetiline kommenteerida juhtumit, millest olen teadlik vaid meedia vahendusel. Ma ei ole kursis, mis alustel laps lahkus ja mis tegelikult toimus, millised on selle kooli reeglid jne.

Rääkida saab kiusamistest üldiselt. Üsna sageli vahetavad kiusatavad tõepoolest kooli. Mõne lapse jaoks see muudab olukorda, kui ta satub toetavasse kollektiivi. Kui aga lapse suhtlemisoskused ja reageerimisviisid jäävad samaks ning ka kannatada saanud enesehinnanguga tööd ei tehta, siis võib uues koolis kiusamine korduda.

Sama käib ka kiusajate kohta. Nad võivad ju kooli vahetada, aga kui probleemi sügavamate põhjustega ei tegeleta, siis nende käitumine ei muutu. Märgiks siinkohal ära ka selle, et lootus lapse karistamise kõikvõimsale mõjule käitumise muutumisel on enamasti üsna lühinägelik.

Kiusamiskäitumise põhjused on tunduvalt sügavamad ja ainult karistamisega nendeni ei jõuta. Kiusamine ja vägivallatsemine võib korduda, kuid nüüd siis juba palju varjatumalt või veel hullemalt.

Mida tuleks vägivallatsenud tüdrukutega ette võtta? Milline on seejuures kooli ja vanemate roll?

Ma ei kommenteeri neid konkreetseid tüdrukuid juba eelnimetatud põhjusel. Meedias lahkamiseks on tunduvalt olulisem kõigepealt mõista kiusamise põhjuseid üldiselt ja sellest lähtuvalt ka edasisi samme, mida sellistel puhkudel tuleb ette võtta. Nii saame me tõhusamalt ennetada tulevikus tekkivaid kiusamisolukordi.

Laps, kes kiusab, ei tee seda lihtsalt igavusest või sellepärast, et ta on loomult halb. Selline käitumine on märk, et midagi on lapse elus valesti - mingid tema vajadused on väga pikka aega olnud rahuldamata.

Näiteks tähelepanuvajadus (mitte liialt vähe või ülemäära palju) või vajadus tunda, et tema elus on mõistlikud piirid (mitte liiga jäigad ja ka mitte liialt leebed).

Kodune olukord on sageli määrav. Last mõjutavad kodused suhetepinged, ebatõhusad kasvatusmeetodid ja ka vanemate puudulik eeskuju. Varajane probleemide märkamine on siinkohal ülioluline, sest mida kauem on probleemid kestnud, seda aja- ja ka rahakulukam on lahendamine.

Kuid kiusamise põhjused ei ole ainult kodus. Kool on samavõrra vastutav. Palju kiusamist on koolides, kus eitatakse probleeme ning mis on kinnised süsteemid. Sellises koolis võib kiusamise ohvriks langeda igaüks.

Kui koolis ja klassis on avatud ja sõbralik õhkkond, siis julgevad õpilased reageerida ning astuda kiusatava kaitseks välja või rääkida sellest täiskasvanutele. Õpetajatel peab olema oskus ja resurss märgata muudki, peale oma aine andmise. Paljud õpetajad on aga nii koormatud, et neil ei ole seda resurssi. Vahel ei ole ka teadmisi, sest õpetajate väljaõppes ei ole minu teada jätkuvalt korralikku suhtlemistreeningut.

Hästi kvalifitseeritud tugipersonal (koolipsühholoog, sotsiaalpedagoog) saab olla juhtkonnale ja klassijuhatajatele abiks kooli- ja klassiõhkkonna parandamisel ja avatumaks muutmisel ning vanematega koostöö loomisel. Samuti saan ma koolipsühholoogina pakkuda õpetajatele tuge olukordade lahendamisel. Seda saan ma teha kõige paremini aga siis, kui ma koolisüsteemis töötan, mitte ei tule paariks tunniks probleeme lahendama.

Seega on kiusamis- ja koolis toimunud vägivallajuhtumite puhul oluline võrgustikutöö – kool, kodu, vajadusel lastekaitsespetsialist ja noorsoopolitsei. Koolis peab olema keegi, kes selle võrgustiku kordineerimise enda peale võtab ning tööd juhib. Meie praeguses koolisüsteemis õpetaja ei jõua kõike seda üksi teha. Ikkagi tuleks tegutseda meeskonnana, kuhu peaks kuuluma ka tugispetsialistid.

Väga oluline on ennetustöö. Koolides tuleb rääkida kiusamisest ja suhetest avatult, mitte ühte juhtumit lahates ja kedagi süüdlaseks sildistades. Vajalik on, et kool võtaks selge hoiaku, et kiusamine ei ole lubatud. Kiusamiskäitumist võib ennetada ka tundekasvatus, millega tuleks algust teha juba lasteaias.

Jaanikese kooli peksjad ei paistnud lõpuni aru saavat, et nad on midagi valesti teinud. On see tavaline, et vägivallatsejad ei saa oma teo tõsidusest aru ja mitte ainult ei leia põhjuseid, miks neil on õigus, vaid ka ise usuvad neid?

Kui laps peab vägivalda loomulikuks elu osaks, siis mida muud temalt oodata saaksime? Lapse suunas ei ole mõtet süüdistavat näppu viibutada. Ma arvan, et see on koht, kus täiskasvanud peavad ise peeglisse vaatama ja mõtlema oma käitumise ja reaktsioonide üle.

Mitte ainult lapsevanemate jaoks ei ole see mõtlemise koht, vaid ka näiteks meediaväljaannete, teleseriaalide tootjate ja kõigi teiste jaoks, kes meie elu mõjutavad. Võiksime mõelda ka seda, miks meis on vahel nii palju viha ja vaenu teiste vastu.

Ühe peksja vanem oli tütart kiitnud ja öelnud, et ta tegi hästi. On selline vanema suhtumine Teie jaoks üllatav? Kuidas peksja ja ohvri vanemad tavaliselt reageerivad sellistele olukordadele?

Kõlab äraleierdatult, kuid on ka tõsi, et lapsed on kodu ja ühiskonna peegel ning selles tões ei ole midagi üllatavat. Nagu eelpoolgi öeldud, siis kellelt lapsed ikka õpivad, kui mitte ennast ümbritsevatelt inimestelt ja elult.

Kui vanem on vägivaldne lapse ja teiste inimeste suhtes, siis laps õpib sarnaselt käituma. Kui meid ümbritsev elu on agressiivne (kasvõi õelad ja ebakonstruktiivsed netikommentaarid), siis lapsed tajuvad seda ja teevad sama. Kui meedia on täis uudiseid vägivallast, siis jällegi lapsed näevad seda ja peavad kõike väga loomulikuks. Vägivaldsed on ka enamus filme teleseriaale, mis õhtuti eetris on.

Kui rääkida vanemate reaktsioonidest lapse käitumisele, siis need on erinevad. Mõne jaoks on lapse käitumine ehmatav, kuid mõne teise jaoks jällegi iseenesest mõistetav. Palju sõltub vanemate enda päritoluperedest, sest nemad on oma käitumismustrid saanud oma vanematelt.

Milliste tunnetega internetis levinud Jaanikese kooli peksmisvideot vaatasite?

Olen laste ja peredega ilmselt piisavalt kaua töötanud ja näinud igasuguseid asju, kuid muidugi on kurb tunne, et asjal on lastud nii kaugele minna.

Küll aga tulid seda videot vadates ette pildid oma põhikooliajast. Alles hilisemas elus sain aru, et jäin kiusamise puhul kõrvaltvaatajaks. Ei mina, ega keegi teine ei sekkunud, sest ei tuldud selle pealegi. Sel ajal kiusamisest meile ei räägitud, ei mäleta, et keegi täiskasvanutest oleks seda märganudki. Tagantjärele meenutades oleks minu koolis olnud mitmeid täiskasvanuid, kellele ma oleksin julenud kiusamisest märku anda, kui ma oleks vaid teadnud, et seda võiks teha.