Jaan Lahe: ristisõda moodsa maailma vastu

Fundamentalistid usuvad, et nemad võitlevad selles Jumala ja Saatana sõjas Jumala poolel, kõik mittefundamentalistid seevastu seisavad Saatana teenistuses. Foto: Repro

Essees «Religiooni tagasitulek» (EE, 9.08) kirjutab Andrei Hvostov, et maailmasündmuste mõistmiseks ei piisa ainuüksi ajaloost ja ühiskonnaõpetusest, sest aina olulisemat rolli mängib tänapäeva maailmas religioon: «Kuhu ka ei vaata, igal pool on religioon aina enam päevakorras: Suur­britannias, Venemaal, Ameerikas, Lähis-Idas. See on haaramas ühiskondliku elu erinevaid tahkusid.» Ja ta lisab: «Eesti oma nullilähedase usutundega on peaaegu nagu rahusaareke religioonitormidest haaratud ookeanis. Kas usuleigus on meie tugevus või nõrkus? Ei tea. Aga kindel on see, et tekkivaks usumaailmaks oleme väga halvasti ette valmistatud.»

Religioosset elavnemist tänapäeva maailmas on täheldanud ka paljud religiooniteadlased ja seda ei seostata sugugi vaid islami võidukäiguga – ka teiste suurte maailmausundite (hinduism, kristlus) puhul on viimastel aastakümnetel täheldatud religioosse aktiivsuse kasvu. Aktiivseks on muutunud ka mõned spetsiifiliselt tänapäevale omased religioossed suundumused, millest üks on religioosne fundamentalism.

Fundamentalism on üks meie ajastu tuntumaid lööksõnu. Mõnikord tähistatakse sellega igasugust sallimatust ja äärmuslikkust, kuid enamasti räägitakse fundamentalismist seoses poliitika ja religiooniga, eeskätt islamiga. Loeme ja kuuleme pidevalt sellest, kuidas mõnes Aasia või Aafrika riigis tuli võimule mõni fundamentalistlik ehk «islamistlik» partei või relvastatud rühmitus (nagu just äsja Malis) ja hakkas kehtestama rangeid ususeadusi.  Ometi ei piirdu religioosne fundamentalism üksnes islamiga, vaid seda võib leida ka teistest suurtest maailmareligioonidest.