Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2023/12/08/15771147t1hc957.png)
/nginx/o/2012/10/19/1381332t1he49d.jpg)
Essees «Religiooni tagasitulek» (EE, 9.08) kirjutab Andrei Hvostov, et maailmasündmuste mõistmiseks ei piisa ainuüksi ajaloost ja ühiskonnaõpetusest, sest aina olulisemat rolli mängib tänapäeva maailmas religioon: «Kuhu ka ei vaata, igal pool on religioon aina enam päevakorras: Suurbritannias, Venemaal, Ameerikas, Lähis-Idas. See on haaramas ühiskondliku elu erinevaid tahkusid.» Ja ta lisab: «Eesti oma nullilähedase usutundega on peaaegu nagu rahusaareke religioonitormidest haaratud ookeanis. Kas usuleigus on meie tugevus või nõrkus? Ei tea. Aga kindel on see, et tekkivaks usumaailmaks oleme väga halvasti ette valmistatud.»
Religioosset elavnemist tänapäeva maailmas on täheldanud ka paljud religiooniteadlased ja seda ei seostata sugugi vaid islami võidukäiguga – ka teiste suurte maailmausundite (hinduism, kristlus) puhul on viimastel aastakümnetel täheldatud religioosse aktiivsuse kasvu. Aktiivseks on muutunud ka mõned spetsiifiliselt tänapäevale omased religioossed suundumused, millest üks on religioosne fundamentalism.