Alati kaotanu võidukaar

Pildil Karl Ristikivi foto raamatust «Karl Ristikivi teekonnad». Foto: Margus Ansu

Nüüd on tõesti nii, et sajand hiljem Karl Ristikivi sünnist tähendab tema tõusmist eesti kirjanduse üheks kinnistäheks mitte ainult kroonikaliste romaanide ja biograafiatega Euroopa ajaloost – niisiis, mitte ainult ajaloofilosoofina kirjanduses. Ristikivi tähe kiirgus on olemas ilma ta viimase elukolmandiku loomingutagi. See oli aimatav juba ta romaanidebüüdis «Tuli ja raud» (1938), mille ilmumist saatnud Anton Hansen Tammsaare «Ühe vana kirjaniku kirja noorkirjanikule» tuleb võtta kui terekäe ulatamist mantlipärijale.

Aga see sai selgeks pärast «Rohtaeda» (1942), diloogiat «Kõik, mis kunagi oli» (1946), «Ei juhtunud midagi» (1947) ja pärast «Hingede ööd» (1953) ning sellele eelnenud või järgnenud ja 1972. aastal tervikkoguks «Inimese teekond» vormitud luulet.

On täide läinud see, mida ennustas 1991. aastal kirjandusloolasest kirjanik Endel Nirk oma suurepärases Ristikivi-biograafias: «Ristikivi kuuluvuses päriskirjanduslikku vähemikku pole kunagi tarvitsenud kahtlusi olla – seda võib võtta kui aksioomi. Tema koht ja tähendus rahvuskirjanduses kui tervikus küll alles hakkab selguma, aga kõigest paistab, et see on kasvav.» Kuhu see kasv tänaseks on ulatunud, seda võime märgata Ristikivi loomingule pühendatud käsitluste müriaadis, tema (taas)avastamises läbi tõlgete ja mõjukas eeskujus ajalooainesele proosale.