Suveniir

Läbi Ameerika: Sal Paradise (Sam Riley). Foto: Kaader filmist

Läksin kinno väga pika hambaga. Sest ma teadsin, et Jack Kerouaci romaanist «Teel» ei ole mõtet filmi teha, et sellest ei saa filmi teha. Romaanis ei ole ju lugu. See on ühese ja lihtsa, väljamõeldud loo jaoks liiga hea romaan.

Okei, romaan kirjeldab Kerouaci hulkumisi läbi Ameerika paari aasta jooksul läinud sajandi keskel, seal on armastuse lugusid ja sõpruse lugusid, üksijäämisi ja hädaorge, aga kõik need on provisoorsed. No võtke oma elu kokku. On seal ju olnud hulk hulkumist ja armastust, ilu ja kurbust? Aga kuidas saaks selle korraga peopesale võtta, pooleteisetunnisesse filmi kokku panna? Ja Kerouaci puhul eriti – romaani sisu ei ole niivõrd sündmustes, kuivõrd stiilis (ja nii on üldse heade kirjanikega, võtke kasvõi Kafka, Proust, Kross), elaanis ja hoiakutes, tekstist läbi kumavas eluihas ja kaifis. Kuidas seda siis filmikeelde tõlkida? Võimatu.

Aga ma ei tahtnud filmile ette vett peale tõmmata ja püüdsin vaadata võimalikult neutraalselt. Loomulikult oli seegi võimatu. Sest kui film pihta hakkas, hakkas uuesti pihta ka mu lapsepõlv.