/nginx/o/2016/11/23/6104787t1he9a3.jpg)
/nginx/o/2012/10/18/1380396t1hcdb4.jpg)
Manfred Vainokivi ei võta viina juba tükk aega. Seda enam võetakse viina mõnes tema filmis. Ja need viimased lähevad järjest paremaks. Aga mitte viina, vaid selle pärast, et on üha varjundirikkamad, meeleolukamad, traagilisemadki.
Tellijale
Kuidas me neid armastame
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Vaeste kirjanike maja» on «Valli baar», «Emumäe Eedi ja Lobi küla Kristjan», «Ideaalide tund» ja «Baskin» kõik korraga. Siin otsitakse varjupaika keset mäslevat elutormi, õigustust oma eksistentsile kunstnikuna, sellega kaasnevale kannatusele, heidetakse selle üle nalja ja lihtsalt aasitakse, aga paljastatakse ka oma varjatumaid, isiklikke ja valusaid tundeid – traagilisemat poolt, mis kunstniku narrimütsi alt ehk kohe väljagi ei paista.