Mõnus valik vapustavaid sarju

«Doctor Who» peategelase 11. kehastaja Matt Smith pistab rinda nii tulnukate kui ka maiste jõududega. Foto: BBC

 Seriaale, mida Eesti telekanalid küll ei näita, kuid millel on ohtralt vaatajaid ja fänne ka eestlaste seas, leidub küllaga.

Popkultuur peegeldub elus ning telesarjadest pärit repliigid elavad edasi fännide salakeelena.

Aina rohkem leiavad noorte seas kasutust aga väljendid seriaalidest, mida Eesti telekanalitelt ei näe – maailmas populaarsete sarjade vaatamiseks leitakse teisi võimalus, olgu siis DVD-d tellides või sarju netist illegaalselt alla laadides. Mitmeid nimetatud sarju lubatakse tulevikus näidata ka Eesti telekanalitelt, paljud vaatajad peavad ooteaega aga liiga pikaks.

«Doctor Who»

1963–1989, 1996, 2005–…

Püüa võhikule seletada «Doctor Who» olemust ja oled tõsistes raskustes. Lase fännil endale «Doctor Who’st» kõnelda ja võid olla kadunud tundideks. Regenereerumised, robotkoerad, pipratopsikujulised tulnukrobotid ja kübermehed võivad esmakokkupuutel peletada, fänne aga just see kummaliselt siiras lapselikkus suuresti kinni hoiabki.

Aasta pärast 50. sünnipäeva tähistav maailma pikaajalisem ulmesari oli oma esimeses inkarnatsioonis friigiseriaal, millega koos on üles kasvanud õige mitu põlvkonda britte, kes eriti laste jaoks hirmsatele tulnukatele vihjates ütlevad, et veetsid oma lapsepõlve diivani tagant televiisorit piiludes. Sari on pärast taassündi 2005. aastal saanud tõeliseks hitiks üle maailma.

«Doctor Who» võib uhkustada tugeva fännibaasiga, mis võtab oma lemmiksarja väga tõsiselt. Kui mitmel pool maailmas korraldatakse fännidele massiivseid kokkutulekuid, siis Eestis kogunetakse pidudel vaikselt rahulikumasse nurka, et äsja avastatud kaasfänniga olulisi teemasid arutada.

Sarja keskmes on müstiline Doktor, tulnukas, kes petab surma regenereerudes – kaval trikk, kuidas vahetuvaid peaosatäitjaid seletada. Praeguseks mängib Doktorit järjekorras üheteistkümnes näitleja.

«Arrested Development»

2003–2006, 2013

Kunagine edukas ja jätkuvalt isekas äripere peab harjuma pereisa vangisattumisega ning rahakraanide koomaletõmbumisega ja esmakordselt elus tööle minema. Nagu perepoeg Michael (Jason Bateman) selgitada üritab: «See on midagi, millele sa kandideerid ja siis nad maksavad … Ah, vahet pole, ma ei taha üllatust rikkuda.»

Tegelikult on võimatu sarja «Arrested Development» kirjeldada. See on kiire ja läbipõimunud huumoriga sari, mille puhul avastad uusi nalju veel ka teisel, viiendal ja kahekümnendal vaatamisel. Kui internet püsib kiisupiltidel, siis mikroblogimiskeskkond Tumblr suuresti «Arrested Developmendil» (ja «Doctor Who’l»).

Sarja huumor pole tihti massidele arusaadav, eks sellest ka pealesunnitud lõpp kolmanda hooaja poole peal – sündmus, mis viimastes osades ohtrat peegeldamist ja lõplikku ülevõllikeeramist pälvis. Ohtralt iseendale ning muule popkultuurile vihjamist, sekundilisi tagasivaateid hetkedele, mis äsjaöeldud repliigi pea peale pööravad, ning viiteid külalisnäitlejate kunagistele rollidele või eraeluseikadele – sari oligi ehk massidele liiga kõva pähkel.

Sarja lõppemise järel on fännid tekitanud internetis sellise mulli, et sari on oma kaheksa eetrist kadumise järgse aasta järel populaarsem kui kunagi varem ning interneti tuntud videolaenutusportaal Netflix tellis uue hooaja, mida ainult nende vahendusel näha saab – lõpuks võib oodata ka filmi, mida kõik need kaheksa aastat on lubatud.

«Community»

2009–…

Üsna rahulikult alustanud sari oleks võinud olla järjekordne komöödiasari, mis on nunnult hea, aga mitte enamat. Siis aga keerati põhja vihjed popkultuurile, toodi vaatajate ette osa, mis koosnes otsast lõpuni ühest pikast paintball’i-lahingust ning pärast seda lendas «Community» juba kõrgustes, kuhu komöödiataevas küündib veel vaid «Arrested Development».

Viimasega võrreldes on «Community» pöörane ja absurdne, aga teisiti, olles samal ajal alati soe ja südamlik.

Sarnased on aga ohtrad vihjed popkultuurile, «Community» puhul seda aga eriti pühendunult – terve osa võib olla mõne filmi kõverpeeglis läbimäng või on tegelastest saanud äkitselt nukud või videomängukangelased.

«Arrested Developmendiga» seovad «Community» sarja ka ülipühendunud fännid ning pidev ebaselgus sarja tuleviku osas. Reitingud on madalad, sarja äkiline lõpetamine on pidevalt päevakorral, kord on mindud pikendatud puhkusele keset hooaega ning praegugi on neljanda hooaja algus teadmata tulevikku edasi lükatud.

«The Wire»

2002–2008

Paljude kriitikute ja vaatajate arvates läbi aegade parim või vähemalt üks parimatest teleseriaalidest alustab oma esimesel hooajal politseinike ja narkokaubitsejate kassi-hiiremänguga, tuues iga järgneva hooajaga aina uusi tasandeid juurde. Edasi tutvustatakse vaatajale sadamatööliste, linnavalitsuse, koolisüsteemi ja ajakirjanduse telgitaguseid.

Lugematu arvu tegelastega, kes kõik loole üliolulised, tiheda dialoogi ning ülima tõetruudusega «The Wire» on draama täiesti omaette tasemel.

Produtsent ja stsenarist David Simon teab, millest räägib ning näitab viie hooajaga ära Baltimore’i keerulise süsteemi võimuladvikust väikseimate mutriteni välja, ilustamata ja tsenseerimata, saavutades vahel lausa dokumentaalseriaaliga sarnase tunnetuse.

Vaata ka samade tegijate seriaali «Treme» New Orleansi džässmuusikute elust pärast orkaan Katrinat.

«Jonathan Creek»

1997–2010

Maiuspala kriminaalsarjade sõpradele, mis erinevalt enamikust sarjadest, mis otsivad vastust küsimusele «kes tegi?», keskendub küsimusele «kuidas tegi?». Olles ühel hetkel mänguliselt humoorikas ja järgmisel uskumatult sünge, pendeldab «Jonathan Creek» eri pooluste vahel, luues maailma, mis on täiesti omaette klassis.

Sarja müsteeriumid ongi klassikalised ajuväänajad – mõrv seestpoolt lukustatud pommivarjendis või sekundi jooksul kõigi silme all olevasse riidekappi tekkinud laip.

Nimitegelast kehastava Alan Daviese (tuntud ka telemängu «QI» püsivõistlejana) õlul sari suuresti ka püsib.

Argiasjades kohmetu, müsteeriumide lahendamises geenius, kes kuritegude vahepeal töötab tsirkuses trikkide väljamõtlejana. «Vampiiritapja Buffyt» tuleb süüdistada selles, et Antony Head vaid esimeses «Jonathan Creeki» osas egomaniakist tsirkuseartistina kaasa sai teha.

«American Horror Story»

2011–…

Et just «Glee» ja «Nip/Tuckiga» tuntust kogunud Ryan Murphy suutis ülevõlliõuduka ameeriklaste prime-time-meelelahutuseks muuta, võib olla üllatav, aga ehk ei ole ka. On ta ju näidanud, et oskab vaatajad panna kaasa elama ükskõik millisele loole.

Esimene hooaeg loopis televaatajale näkku verd, seksi ja hüsteeriat, ning kõik vaatasid. Klassikalise õudukana pigem ebamugavuse ja ängiga pingestav, kuid vahel siiski ka ehmatav seriaal on viimaste aastate üks julgemaid. Nõrganärvilistele kindlasti vastunäidustatud.

Julge on ka see, et uueks hooajaks on alles jäänud vaid üksikud näitlejad ning tegevus toimub uues kohas ja lausa uues ajastuski. Jessica Lange on vähemalt endiselt kambas.

«Misfits»

2009–…

Kui sul oleksid supervõimed, siis kas hakkaksid kuritegusid lahendama või kasutaksid neid enda hüvanguks? «Misfits» kaldub tugevalt teise variandi poole. Üleloomulikud võimed on saanud noored huligaanid, kes vahel küll ka mõnele kurikaelale vastu hakkavad, suurema osa ajast aga kogemata neid kantseldavaid noorsootöötajaid maha notivad ning nende apsakate tagajärgedega tegelema peavad.

«Misfitsis» saavad kokku noortesari «Skins» ja ulmekas «Heroes», kahe algallika summa on aga isegi oodatust suurem. «Misfits» haarab vaatajat ausa ja vahel ka karmi huumoriga ning jätab mulje, et tõesti, nii võiks ju tavaline nooruk käitudagi, kui ta ühel hetkel nähtamatuks muutuda või ajas rännata suudaks.

«Peep Show»

2003–…

Miks peaks olema põnev vaadata kahe käpardi argipäeva? Ilmselt enne «Peep Show» nägemist ongi seda raske mõista. Briti tippkoomikud Marc Webb ja David Mitchell aga ilmselgelt naudivad end ja teineteise seltskonda ning see paistab ekraanilt väga eredalt silma.