Ahto Lobjakas: riik kuu peal

Ahto Lobjakas Foto: Priit Simson

Ei ole ilmselt žanrit, mis suudaks toimunut elutruult ühte köita, vahest ehk Mart Juure kirjutatud kapo raport, nendib kolumnist Ahto Lobjakas Reformierakonna kriminaalasja lõpetamise määrust lugedes.

Mis seal vaimselt toimus – väljumine kindlustundest, enesestmõistetavast, elust –, see leiab mõnikord poco a poco aset ka kunstis.» Nii ütles Karl-Heinz Stockhausen ühes kontekstis, millest ta mõistus üle ei käinud. Meid ei huvita siin 9/11 tragöödia, vaid meie eneste tragöödia, millest, tundub, kellelgi Eestis mõistus üle ei käi. Stockhauseni sõnad tunduvad kõnetavat ka meid. Meiegi seisame vastakuti millegagi, milles meie kokku kogutud inimmõistus enda peegeldust enam ära ei tunne.

Pärast kõiki ponnistusi jääb kõige ammendavamaks kommentaariks Reformierakonna raha­skandaalile, mida olen kuulnud, ühe kolleegi kahesõnaline, kõiketähendav ja mittemidagiütlev «kuul pähe». Me leiame end wittgensteinlikul keelepiiril: «Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida.» Osa meie poliitikutest on kolinud Kuu peale (parafraseerides Postimehe juhtkirja). Mida ongi meil öelda – või ülejäänud poliitikutel? Vanadest sõnadest ei aita ja iga uus sõnaus kisuks kiht kihi järel maha seda vähestki mõistmist, mis meil on.