Uksed, uksed...

Ester Pajusoo (Marina), Tarmo Song (Telegin) ja Aleksander Eelmaa (Serebrjakov) aktsioonis. Foto: Ülar Mändmets

Kahjuks kipub lavastuste stsenograafia päevalehekriitikas enamasti tähelepanuta jääma. Muidugi seisneb osa põhjust kriitiku märkamisvõimes ja pädevuses, kuid n-ö olmeretseptsiooni lühivormi puhul, kus trükisõnasse mahubki vaid murdosa kogumuljest, võib see vaikimine tähendada sageli ka tunnustust – lavakujundus oli nii hästi tervikkontseptsiooni teenistuses, et lõi sellele kandva keskkonna ega tekitanud tajumisel ebakõlasid.

Theatrumi «Onu Vanjat» on aga võimatu vastu võtta Vladimir Anšoni lavakujundust eraldi märkamata. Kindlasti on üheks põhjuseks selle visuaalne leidlikkus, kuid mitte ainult. Pigem tõusebki see esile just teatava ebakõla mõttes, aga sedapuhku mitte negatiivses tähenduses.

Jumalaotsingust