Teadlane Baumgartneri hüppest: inimkeha talub veel palju rohkem

Baumgartner lendab maa poole. Foto: Red Bull Stratos

Tartu Ülikooli arstiteaduskonna füsioloogia instituudi vanemassistent Alar Veraksitš kinnitas, et Felix Baumgartneri 39 kilomeetri kõrguselt sooritatud hüpe andis teadusele kindlasti uusi teadmisi. Siiski polnud keha mõjutanud jõud ekstreemsed ning inimkeha talub tegelikult palju rohkem.

«Üks oluline teadmine on see, et säärane hüpe on tehniliselt teostatav ja seda saab edukalt sooritada,» tõi ta välja. «Tehnilised teadmised selle hüppe sooritamiseks on hakanud kogunema juba sellest ajast, kui inimene esmakordselt maapinnalt õhku tõusis ja tänaseks päevaks on neid kogunenud piisavalt, kuna hüpe teostus ja inimene jäi ellu.»

Seega on Veraksitši sõnul tehniline pool korras.

«Seoses viimaste arengutega on hakanud üha enam päevakorda tõusma kosmoseturism nii otseses mõttes kui suuremad võimalused kosmose piirile lennata,» lisas ta. «Sellega on otseses seoses tagavara-väljapääs aparaadist ja käesolev hüpe oli konkreetseks tõestuseks, et häda korral on langevarjust ka tegelikult abi.»

«Kui säärast hüpet peaks oma elu päästmiseks tegema näiteks piloot (proff), siis on see nüüdsete teadmiste juures kindlasti lihtsam.»

Eraldi küsimus on tema sõnul see, kas ühiskonda ees ootavate probleemide valguses on säärane tehniliste võimaluste rakendamine oluline või osa inimeste meelelahutus.

«Võimalusega kosmosesse lennata ja sealt tagasi Maa poole vaadata annab sõna otseses mõttes parema ülevaate maakera puudutavatest probleemidest (reostused, looduskeskkonna häving jne) ning nende ulatusest ja toimest,» seletas Veraksitš. «Samuti on sealt võimalik jälgida teostatavate vastumeetmete mõju.»

«Tehnilise poole pealt pole vähem oluline see, et inimkond on võtnud üsna kindla suuna saata oma esindajad teistele planeetidele – Mars esimesena,» rääkis ta. «Praegust sooritust saab ilmselgelt kasutada kui simulatsiooni sama olukorra puhul Marsil.»

Teine oluline moment on Veraksitši sõnul inimese käitumine ja suutlikkus ning eelkõige ühe konkreetse inimese käitumine, sest kui kosmo-, astro- ja taikonaute valitakse välja vastavalt nende võimekusele, siis selle katse puhul oli vastupidi – üks inimene otsustas seda teha ja sättis ennast vastavaks sellele katsele.

«Nagu meedias on kirjeldatud, siis tekkis tema ettevalmistuse käigus üks väga kriitiline olukord skafandriga, mille tõttu oleks hüpe tegemata jäänud,» tõi Veraksitš välja.

See näitab Veraksitši hinnangul kahte asja. Esiteks – kui mingi tegevuse ettevalmistus venib pikale, siis on väga suur võimalus, et inimene hakkab üle mõtlema.

«Ma arvan, et suur ärevus ja pidev hirmu mahasurumine ohtudele mõeldes, milleks oli piisavalt aega, väljendus lõpuks ühes konkreetses hirmus skafandri suhtes. Sama hästi oleks see võinud avalduda milleski muus,» rääkis ta.

Teiseks – hirmust on võimalik üle saada isegi siis, kui see väga suur on. Üks võimalus on keskenduda mingile konkreetsele tegevusele.

«Teise inimese kuulamine on üks keskendumise viis. Inimesel on võime töötada automaatselt. Keskendumine allumaks teise inimese korraldustele on väga hea võimalus, mida rakendatakse väga sageli ekstreemsetes olukordades,» seletas Veraksitš. «Katse viimased faasid enne hüpet näitasid seda ideaalselt.»

Lisaks olevat selline kuuletumine ka inimesele endale lihtsam – ei pea ise pabistama.

«Kui säärast hüpet peaks oma elu päästmiseks tegema näiteks piloot (proff), siis on see nüüdsete teadmiste juures kindlasti lihtsam,» lausus Veraksitš. «Kui säärast hüpet peaks aga sooritama kosmosereisija, põhimõtteliselt suvaline inimene, siis on teada, et selle inimese käitumist võib hakata mõjutama hirm – nii olukorra pärast mille tõttu ta peaks hüppama, kui hirm hüppamise enda ees. Ja seega saab inimest paremini ette valmistada.»

Enne Baumgartneri hüpet väideti, et teadlased saavad sellest hindamatuid andmeid inimkeha reageerimise kohta ülihelikiirusel liikumisele. Veraksitši sõnul on ühest küljest inimkonnal minimaalsed vajalikud teadmised olemas – seda näitab katse õnnestumine ise. Teisalt kontrollis katse ka seda, kas meie teadmised ikka on piisavad.

«Kui nüüd keegi füüsik välja arvutaks, kui suured jõud Baumgartneri keha mõjutasid, siis ilmselt pole need nii ekstreemsed, kui on saavutatud sõjaväe pilootidel või kosmo-, astro- ja taikonautidel,» lisas ta. «Inimkeha talub hoopis rohkem. Olulisem tundus olevat keha asendi kontroll ilma abivahenditeta selle õhuvoolu juures, sest mingi aja pärast hakkas katsetaja keerlema ning sellest üle saada polnud vist kõige lihtsam.»

Selline olukord olevat ohtlik, kuna võib põhjustada teadvuse kao.

«Viimast on aga ette nähtud ja varasemalt on langevarju automaatne avanemine päästnud katsetaja elu. Keerlemine langevarju avanemisel on äärmiselt ohtlik kuna võib põhjustada langevarju nööridesse puntra tekkimise ja langevari ei avane täielikult või üldse mitte,» ütles Veraksitš.

Tema hinnangul oleks toimunud katse korral olnud äärmiselt põnev, kui oleks olnud ka kontrollkeha – sama kaalu ja kujuga nukk, et oleks saanud võrrelda just inimkeha käitumist oma võimega kehaasendit kontrollida ning vabalt langeva inimese kujuga keha (teadvuse kaoga inimene) langemist.

Viimast oleks saanud rakendada mõõteseadeldisena vabalt langevale pöörises olevale inimesele mõjuvate jõudude kontrollimiseks ning selle kaudu näiteks skafandri ehitust muuta või langevarju pakkimist nööride keerdumise vältimiseks uurida.

«Kuna katsetajal oli seljas spetsiaalne skafander, siis tehniliselt on see sama mis istuda lennuki kokpitis – inimene on spetsiaalses keskkonnas mis võimaldab tal vastu pidada,» lisas Veraksitš. «Selle tõttu inimene eristubki väga teravalt ülejäänud loomaliikidest, kuna suudab endale luua soodsad tingimused väga ekstreemsetes ümbritsevates tingimustes alates kosmilistest, 10 km sügavusel vee all, mitme saja kraadi (Celsiuse järgi) juures uurides vulkaane või liikudes heli- ja seda ületavate kiiruste juures.»

«Suurim oht, nagu mulle tundus, oli langemisasendi kontroll, kuna ülejäänud keskkonna mõjud olid tänu skafandrile lahendatud,» täheldas Veraksitš. «Skafandri enda ehitus – ehk siis tehnilist laadi probleemid. Et skafandri kuju võimaldaks vältida vigastusi näiteks pöörisesse langemisel, ei rebeneks, annaks parema juhitavuse ja asendikontrolli.»

Veraksitši hinnangul ei ole 39 kilomeetrit inimvõimete lagi ja kindlasti proovitakse hüpata ka kõrgemalt.