Eestlanegi on teinud kaks langevarjuhüpete rekordit

Tõnis Kallejärv hüppel – kui ta 1967. aastal poleks selgroovigastust saanud, hüpanuks see adrenaliinifanaatikust mees ilmselt surmani. Mees lahkus meie seast 2006. aastal. Foto: Erakogu

Pühapäeval langevarjuhüppe maailmarekordi teinud Felix Baumgartneril on ka eestlasest eelkäija.

Tartlane Tõnis Kallejärv võitis 1961. aastal koeranahkses vammuses stratosfäärist alla karates kahe päevaga kaks maailmarekordit järjest.

Kõigepealt tegi Kallejärv 1961. aasta 27. oktoobril päevaste langevarjuhüpete kõrgusrekordi grupiga, hüpates lennukist koos kaheksa kamraadiga välja 12 245 meetri kõrguselt. Seejärel, 28. oktoobri öösel tegi ta öiste grupihüpete rekordi, mis tuli vägevamgi – 12 391 meetrit. Tegemist polnud niinimetatud vabalangusega hüppe ehk viithüppega, millega sai üleeile hakkama austerlane. Selles võistluskategoorias avanesid langevarjud kohe pärast lennukist väljahüppamist.

Praegusel ajal sellises kategoorias enam maailmarekordite peale ei võistelda, ajaloohuvilise langevarjuri Toomas Taltsi sõnul on nüüd tähtis pigem lennukist alla hüppavate inimeste hulk ja nende õhus moodustatavad kujundid – rekord on 400  inimese ringis. Kallejärve grupihüpe ei nõudnud aga mingite kujundite moodustamist, vaid inimesed hüppasid lihtsalt järjest lennukist välja. Tähtis oli kõrgus.

Hulk hüppeid

1941. aastal sündinud rekordimees suri paraku 2006. aastal. Tegemist oli multitalendiga, kes oli andunud mägimatkamees ja kirjutas terve hulga reisikirjasid, uurides teisalt teadlasena järvi ja ookeane.

Kallejärve lese Aino kodus Võrtsjärve külje all on tervete riiulite kaupa fotoalbumeid mehe maailmarännakutest – ka pildistamine oli Tõnis Kallejärve hobide seas. Lesk otsib üles kaks punaste kaante vahel asuvat maailmarekordi diplomit ja kolm mehe hüpperaamatut.

Neisse on ükshaaval märgitud üle 600 langevarjuhüppe, tegelikult tegi Kallejärv neid 800 ringis. On esimene, 1957. aasta hüpe, millest mees kirjutas omal ajal pika ja haarava loo Edasis. Juba 1958. aastal tuli Kallejärv Eesti ENSV meistriks. Raamatus on kirjas ka viimane, 1968. aastal toimunud hüpe, mille käigus mees vigastas maandudes selgroogu ja pidi langevarjuhüppespordist loobuma.

Hüpperaamat on väga lakooniline, aga maailmarekordilise 260. ja 261. hüppe kirjed on punase pastakaga üle märgitud. Märksa hilisemal, 447. hüppel lahutas Kallejärve surmast üks sekund, sest langevari avanes vähem kui 60 meetrit enne maapinda. Selle hüppe juurde on raamatus märgitud lihtsalt üks plussmärk.

Aga nagu parimateski peredes, ei mäleta naine mehe langevarjusportlase karjääri üksikasjadest kuigi palju, sest lõviosa neist juttudest räägiti ära juba abielu algusaastatel. Lesel on siiski kassetisalvestis 1990. aasta algusest, kui mees rääkis oma rekorditest Vikerraadios.

1960. aastal oli Kallejärv sõjaväeteenistuses õhudessantvägedes Kesk-Aasias, kus temast saigi langevarjuspordikoondise liige. «Seda nimetati tollal rekordnaja rabota (rekorditöö – N. N.),» lausus Kallejärv Vikerraadios. «Toona kuulus enamik maailmarekorditest ameerika langevarjuritele ja siis otsustati, et nõukogude sportlased peavad olema ameeriklastest üle.»

Nii moodustatigi kolm-neli võistkonda, kes siis omavahel võistlesid. «Minul õnnestus olla muu hulgas ka viis minutit maailmarekordiomanik öises hüppes grupis täpsusmaandumisele (see ei ole sama, mis kõrguse grupihüppe maailmarekord – N. N.). See oli 15-sekundilise vabalangusega hüpe. Paraku lõi sama lennuki pealt alla hüpanud järgmine grupp rekordi kohe üle.

Lõpuks saavutatud viivituseta langevarjuavanemisega maailmarekordid püsisid Kallejärve sõnul aga 14 aastat. Mingeid skafandreid meestel seljas polnud, olid koeranahksed vammused ja alles testimisfaasis olnud hapnikuballoonid.

Hüppajate valimise ja ettevalmistamisega tegeles ka sama aasta aprillis esimese inimesena kosmoses käinud Juri Gagarini ihuarst. Tegelikult testiti hapnikuballoone kosmonautide tarbeks, nagu ka langevarje. «Meisse suhtuti kui katsejänestesse, kirjutasime alla paberitele, et teame seda, et on garanteeritud 80-protsendiline õnnestumine,» meenutas Kallejärv.

Elu ilusaimad hüpped

Need Pamiiri mägede kohal sooritatud kaks hüpet olid siiski Kallejärve kinnitusel tema elu ilusaimad. Sõjaväelennuki õhkutõus kestis pool tundi, selle tankide mahutamiseks mõeldud sisemuses läks aga aina külmemaks. «Kui kõrgus oli käes, siis avanesid lennukiluugid ehk põrguväravad, nagu me neid kutsusime. Sisse tuli jäine külm. Eraldusime lennuki hapnikusüsteemist ja läksime üle testitavatele balloonidele – teadsime, et üks sekund väljas oleva õhu hingamist viib meid Allahi juurde.»

Mehed seisid luugi serval üksteise kõrval ja all kaugel paistsid pisikeste küngastena Pamiiri mäed. «Meid tulid millegipärast vaatama lennukipolgu hävituslennukid, ju nad ei uskunud, et need hullud sealt alla hüppavad,» rääkis Kallejärv. «Mis puutub külma, siis päeval oli seal üleval 53 ja öösel 62 kraadi külma.»

Lennuk lendas kiirusega 600 kilomeetrit tunnis ja kõigepealt lõi õhuvool Kallejärve vastu jalgu. «Kümne sekundi jooksul tuli avada langevari ja vaatamata koeranahksetele kasukatele olid rihmade jäetud sinised jäljed meie kehal pärast veel tükk aega näha,» rääkis mees. «Avanemise ajal oli 12–15-kordne ülekoormus – mina kaalusin 70 kilo ja see tuleks korrutada kaheteistkümne või viieteistkümnega. Silmist lõi sädemeid. Aga kui see sädemetemeri ära kadus, siis oli vaatepilt ääretult põnev.»

Laskumine kestis 32 minutit. «Siis oli aega mõelda ilmaelu üle ja mõelda, kus see jumal seal pilve peal on,» rääkis Kallejärv. «Katsusin kiudpilvi, millest tuli läbi minna. Need on sellised jäänõelad, mis rippusid langevarju küljes.»

Tegelikult Kallejärvel siiski nii palju ei vedanud, kui ta tahtnuks. «Teine meie järel hüpanud üheksaliikmeline grupp hüppas hoopis kinnise langevarjuga 12 kilomeetrilt kuni poole kilomeetri kõrguseni – see on umbes viis minutit vabalangemist,» rääkis ta. «Aga me tõmbasime loosi ja minu grupile sattus kohese avamisega langevarjuhüpe. Langevarjur unistab alati põnevusest ja viithüpe on palju põnevam.»