Eike Eplik sulatas (rämpsust ja loodusest) ökokatastroofi-kujulise vaagna

Eike Eplik võttis materjalid loodusest või prügist ning sulatas näitusel Tartus Y-galeriis tervikuks. Foto: Sille Annuk

Olin üllatunud, et Eike Epliku «Tüdruk, kes kõike armastas» sai kaasaegse kunsti festivali «ART IST KUKU NUUT» kuku nunnu stipendiumi näituseks, sest juba mõnda aega on muinasjutulise omailma kujutamine olnud kunstimaailmas täiesti out. Pigem on püütud kunstnik tema elevandiluutornist välja kupatada ja õhutada tegelema avalike probleemidega. Sürreaalsust, lastejoonistusi, automatismi, improvisatsiooni, romantilist, muinasjutulist ja unenäolist on peetud pigem halvaks maitseks ning modernismi ja nõukaaja igandiks.

Võib-olla on sürrealismiga seonduv lihtsalt nii ära käiatud ja solgitud, et kunstitegelastel on sellest mõõt täis saanud. Pean siiski heaks märgiks, et kunstimaailm on taas hakanud muinasjuttudega leppima. Muinasjutulisus on ikkagi alternatiiviks kunstiilma poliitilisele ja sotsiaalkriitilisele fookusele, mis tüütab just visuaalse lahjuse tõttu ära.

Epliku näitus on muinasjutt mis muinasjutt, aga postmodernne ja isegi kaasaegselt realistlik. See on väike omaette ilm, kus elavad loomad ja taimed, nukud ning neid ümbritsev keskkond. Näitusemaailmas meenutavad loomad pigem multifilmi- või mängu- kui pärisloomi, paljud on ebardid, mitmest loomast või ka taimest kokku sulanud kimäärid ja konglomeraatideks tardunud kummalised kooslused.