Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/10/16/1374304t1hdf38.jpg)
Olin üllatunud, et Eike Epliku «Tüdruk, kes kõike armastas» sai kaasaegse kunsti festivali «ART IST KUKU NUUT» kuku nunnu stipendiumi näituseks, sest juba mõnda aega on muinasjutulise omailma kujutamine olnud kunstimaailmas täiesti out. Pigem on püütud kunstnik tema elevandiluutornist välja kupatada ja õhutada tegelema avalike probleemidega. Sürreaalsust, lastejoonistusi, automatismi, improvisatsiooni, romantilist, muinasjutulist ja unenäolist on peetud pigem halvaks maitseks ning modernismi ja nõukaaja igandiks.
Võib-olla on sürrealismiga seonduv lihtsalt nii ära käiatud ja solgitud, et kunstitegelastel on sellest mõõt täis saanud. Pean siiski heaks märgiks, et kunstimaailm on taas hakanud muinasjuttudega leppima. Muinasjutulisus on ikkagi alternatiiviks kunstiilma poliitilisele ja sotsiaalkriitilisele fookusele, mis tüütab just visuaalse lahjuse tõttu ära.