Neeger tõuseb kuldsest liivast

Von Krahli teatris mängib Jim Ashilevi Artur Alliksaare luulega, «Õhtute kollase tolmu» uhke lavakujunduse autoriks on Nele Sooväli. Foto: Jana Solom

Sünnipäeva tähistav teater pulbitseb uuest nooruslikust energiast ja pakub põnevaid lavastusi.

Jim Ashilevi on rõveandekas noormees. Ta kirjutab ja lavastab ja näitleb, juhib saadet ja tinistab ukulelet. Nüüd olen näinud teda ka rituaalselt uslemas, väänlemas, vonklemas ja liiva sees ringi tuuseldamas, nagu kuri kratt või Mart Kangro Kanuti Gildis. Ning värsse esitamas säänse sisendusjõuga, mis teeks kadedaks isegi Vladimir Majakovski. Jim võiks anda kõnetunde väsinud Barack Obamale, kuidas tuua oma väljendusse sära, sarmi ja värvi. Kuidas vabastada oma sisemine neeger.

Kui selgus, et Jim esitab meile Artur Alliksaare loomingut, tekkis alguses väike eelarvamusekene, nagu ikka keskealisel mehel, keda naine lohistab vaatama luulekava. See, kurat, on ju värssides, seal ei juhtu ju midagi, ainult eteldakse. Aga tegelikult on «Õhtute kollane tolm» täieline meditatsioonilaks. Ma ei hakka rääkimagi oivalisest lavakujundusest või valgusrežiist või sulnilt hingavast muusikalisest atmosfäärist.