Eile teatas prokuratuur, et asi süüdistuseni ei jõua. Põhjendused kõlasid veenvalt: jäi sõna sõna vastu, uuritavast teost on möödas palju aega ning tunnistajate väiteid pole võimalik kontrollida nii, et tõendid oleksid kohtus süüdi mõistmiseks piisavad. Eesti on küllalt arenenud õigusriik, et mitte kahelda enam kui viie kuu jooksul läbi viidud uurimise põhjalikkuses ja kriminaalasja lõpetamise motiivides. Oluline on mainida, et prokuratuur ei tee otsuseid vaakumis, vaid õigusruumis, mistõttu mängis kindlasti rolli ka õiguskantsleri eelmise nädala otsus mitte võimaldada riigikogu liikmetelt Priit Toobalilt ja Lauri Laasilt saadikupuutumatuse võtmist.
Kuid ometi kahtlus jääb. Kahtlus jääb, ja seda mitte õiguslikus, vaid inimlikus mõttes. Kui uskuda, et annetused on liikunud täiesti juhusliku kokkusattumusena just sellisel moel ja viisil, nagu reformierakondlased kirjeldavad, elavad nad ilmselt mingis teises dimensioonis.