/nginx/o/2012/08/07/1258792t1hc909.jpg)
Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo ütles riigikogus õppekirjanduse teemalisele arupärimisele vastates, et ministeerium plaanib edaspidi võtta selgema vastutuse õppekirjanduse olemasolu, kvaliteedi ja metoodilise asjakohasuse eest.
Aaviksoo lubas, et riik võtab õppekirjanduse osas suurema vastutuse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keskerakonna fraktsiooni liikmed juhtisid oma arupärimises tähelepanu vene keele õpikule eestikeelse gümnaasiumi 12. klassile, kus on sees narkosõnavaraga peatükk. Minister Aaviksoo ütles arupärimisele vastates, et õppe käigus on oluline väärtuste arendus ja see on tulemuslikum läbi probleemolukordade arutelu, kui ühepoolselt ebaadekvaatselt positiivse pildi edastamine ühiskonnast.
Aaviksoo ütles, et üldise arusaamise kohaselt ei tohiks probleemseid ja ühiskonnakriitilisi teemasid õppetöös ja õppekirjanduses vältida.
«Loomulikult oleks hea, kui selliseid küsimusi käsitletaks läbi positiivsete rollimudelite ja edastatud näide väljavõttena õpikust, selle näite puhul on raske öelda, kas õpiku lehekülgedel kajastatud sõnavara ja ka need sõnumid on mõeldud aktiivseks kasutamiseks ja omandamiseks või pigem tekstist arusaamise hõlbustamiseks,» rääkis Aaviksoo riigikogus.
Aaviksoo ütles, et kogu vastutus selle osas, millistest rõhuasetustest ja väärtushinnangutest lähtudes teksti tunnis käsitletakse, pandud õpetajale.
«Selline on see lähenemine olnud ja seepärast jääb minu jaoks üles küsimus, kas antud juhul oleks otstarbekas riiklik sekkumine või mitte. Kaldun siiski pigem arvama, et õpetaja usaldamine ja ka niisuguste negatiivsete näidete läbi või nende põhjal toimuv täienduskoolitus oleks mõistlikum tee edasiliikumiseks, kui administratiivne kontroll või tsenseerimine,» leidis Aaviksoo.
«Kindlasti on ka seda teemat, mis puudutab narkomaaniat ja HIV-positiivseid noori, võimalik paremini käsitleda, ilma stereotüüpide kujunemisele kaasa aitamata,» ütles Aaviksoo ning kordas oma seisukohta, et õpetajal on võimalus kasutada õppetöös lugemistekste valikuliselt ning paremad õpetajad kasutavad selleks ka päevakajalisi meedia- ja tarbetekste, mitte ei tugine üksnes õpiku kirjapandud sõnale.
«Lõppkokkuvõttes on tõenäoliselt kõige olulisem see, kuidas seda antud teemat käsitletakse õpetaja juhendamisel õpilaste endi poolt ja kuhu õpetaja selle debati suunab. Nii et ainuüksi teksti põhjal otsuste tegemine oleks võib-olla liiga pealiskaudne,» sõnas Aaviksoo.
Aaviksoo rääkis, et ministeeriumil on kavas võtta või panna seaduseelnõus selgem vastutus õppekirjanduse olemasolu, kvaliteedi ja metoodilise asjakohasuse eest ja samuti õppekirjanduse seire eest riigile, täpsemalt haridus- ja teadusministeeriumile.
«Selline kava on välja toodud hariduskorralduse kaasajastamise kavas. Põhiline meetod selleks on õppekirjanduse retsenseerimise süsteemi rangemaks muutmine,» ütles Aaviksoo.
«Praegu peavad kirjastajad tellima retsensioonid, need retsensioonid on ka eri kvaliteediga nagu õpikudki. Kuid nende retsentsiooni olemasolul riigi roll praktiliselt lõpeb,» kirjeldas Aaviksoo.
Aaviksoo lisas, et kavas on ka määratleda riigi poolt retsensentide ring nn kolmandate retsensentide näol, kes vaatavad teised, kirjastajate poolt tellitud retsensioonid üle. «Lisaks sellele on edasipidi plaanis ka retsensentide nimed õppekirjanduse juures nähtaval kohal välja tuua, rõhutades sellega retsensentide vastutust selle õpiku teksti eest lisaks autoritele.»