Dario Martinelli: karusnahaga või ilma?

Dario Martinelli. Foto: Erakogu

Karusnahamood ja koos sellega loomulikult ka karusnahaturg on eriti viimastel aastatel pidevalt muutunud, nii kasvanud kui kahanenud, aga ei saa eitada, et üldiselt kannavad inimesed endiselt karusnahka. Kui püüda analüüsida karusnahakultuuri kui ühiskondlikku nähtust, siis võib selle populaarsuse fenomenist aru saada: teataval määral on karusnahal ikka veel müütiline elitaarsuse hõng ajast, mil nad olid korraga eriti kallid ja vägivallahõngulised, perfektsed luksuse väljendajad.

 Luksusel aga on teatud kõrvaltähendused ja seda võib vaadata ka kui majanduse ülbemat ja vulgaarsemat poolt. Karusnahka kandvad inimesed soovivad näidata oma jõukust (nagu teistegi luksusesemetega), eelkõige aga võimu perversse mehhanismi kaudu, mis üldiselt levinud vägivalla taunimise asemel seda hoopis ülistab. See on kultuur, milles hinnatakse kõrgelt loomade ohverdamist jumalale või metslooma tapmist kuninga mantli valmistamiseks. Või ka lihtsalt tapmist, tapmist võimu saavutamiseks.

Mõnikord esitatakse karusloomatööstuse kaotamise vastu ka konkreetsemaid põhjendusi. Üks vanemaid väidab, et meie, põhjamaades elavate inimeste päralt on külm ja kõle maailm ning karusnahk on ainuke tõsiselt võetav viis vältida surnuks külmumist. Ma kuulsin seda väidet juba väiksena Tranis, mis asub Lõuna-Itaalias. Surnuks külmumine ei ole seal just esimene probleem, millega tegeleda. Kuid olgu, piirdugem põhjamaadega.