Ma ei tea vist ühtegi teist kultuurivaldkonda Eestis, mille avalik positsioon oleks närusem kui kaasaegsel kunstil,» kirjutas ajaloolane Marek Tamm kaks nädalat tagasi Postimehe nädalalõpu lisas AK. Millelegi sellisele viitas ka kunstnik Taaniel Raudsepp oma artiklis «Lõpetage see kaasaegne kunst».
Mikk Salu: purkisittujate tulevik
Põhjused ja lahendused, mille Tamm kaasaegse kunsti seisule pakub, on konventsionaalsed. Ühelt poolt loetleb ta kaasaegse kunsti probleemid ja paradoksid. Et see ei toimi publiku, vaid spetsialistide ja (riiklike) rahastajate toel, kunstiteoseid legitimeerivad kriitikud ja kuraatorid, vaatajate arvamus või külastajate hulk pole oluline. Apelleeritakse pigem mõistusele, mitte maitsele, pigem mõistmisele, mitte meeldimisele. Vaataja ei saa küsida, kas see on ilus, vaid mis on selle mõte. Arutelu pole esteetiline, vaid ontoloogiline.
Iseenesest pole selles midagi väga uut. Ameerika kirjandus- ja kunstikriitik Tom Wolfe kirjutas juba 1975. aastal oma teekonnast samasuguse arusaamise juurde. Wolfe meenutas, kuidas ta pikkade aastate jooksul seisis lugematu hulga (kaasaegsete) kunstiteoste ees, vaatas lähemalt ja kaugemalt, purjus ja kaine peaga, pikalt ja vilksamisi, süvenenult ja mitte, katsetas kõiki vaatamistehnikaid, et tuleks see ilmutus. Ilmutust aga ei tulnud.