Nüüd on ka Ilmar Raag hakanud Andres Puustusmaad tegema, lavastab üksteise järel välismaal noid n-ö rahvafilme, õnneks mitte melodraamasid. «Eestlanna Pariisis» võib pärast «Klassi» küll esiotsa ootamatult pehme maandumine olla, aga kaua sa siis ikka seal tungi- ja tormivangis mäsled – hing ihkab ükskord midagi peenemat ka. Ihkab lendu tõusta – ihkab ülendust, mitte alandust.
Tellijale
Kohe näha, et eestlane
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.