Reedel lahkunud Arnold Meri jäi elu lõpuni iseendaks

22. september 2008. Pronkssõduri juures tähistatakse Tallinna «vabastamise» aastapäeva, Arnold Meri vajab lillede asetamiseks juba kõrvalist abi. Foto: Toomas Huik

Reede õhtul oma kodus Tallinnas 89-aastasena surnud Arnold Meri ei varjanud osalust märtsiküüditamisel, kuid ka ei kahetsenud seda.

Haavatud sõdur lebamas loomavaguni põrandal kanderaamil, piinlevate kaaslaste oiged kõrvus ja omaenda surm silme ees. Just niisugusena kirjeldas Arnold Meri oma teekonda lahinguväljalt haiglasse pärast taplust, mis, nagu peagi selgus, oli muutnud ta elu.

1941. aasta 18. juulil pidas endisest Eesti armeest formeeritud Punaarmee 22. territoriaalkorpuse väeosa, kuhu kuulus ka politruki asetäitja Arnold Meri, maha lahingu Dno lähistel. Väeosa staapi ootamatult ähvardanud Saksa automaaturid löödi tagasi.

Nõukogude Liidu propaganda versiooni kohaselt sepistas selle väikese, kuid olulise võidu just Meri, kes hoolimata mitmekordsest haavata saamisest vastupanu juhtis. Selle eest pärjati varakult Nõukogude-meelsusega silma paistnud eestlane Nõukogude Liidu kangelase aunimetusega.

Seadsid kahtluse alla

Kuidas lahing tegelikult kulges ja kellele kuulus sakslaste rünnaku tõrjumisel juhtiv roll, vajab veel selgitamist. Igal juhul seadsid mitmed korpusemehed Meri kangelasteo kahtluse alla juba Nõukogude ajal. Haavata Meri siiski sai ning on koostöös Vello Piltiga kirjutatud mälestusteraamatus talletanud alljärgneva kirjelduse piinarikkast sõidust haigla poole loksuva ešeloni loomavagunis.

«Morinost Staraja Russasse on 50 kilomeetrit ja seda teed sõitsime kolm ööpäeva. Tee oli puruks pommitatud. Kuni parandati, seisime. Saksa lennukid tulistasid madallennult.

Vagunite katused olid sõelapõhjaks lastud. Kuuldavasti jõudis meie vagunist elusana sihtkohta vaid kolm-neli meest. Nende seas ka mina. Tõsi, kõik ei surnud kuulidest, vaid kannatustest. Suvi, kuumus, ei mingit abi ega tilkagi vett.»

Kas see surmasõit võis Arnold Merel silme ees seista ka 1949. aasta märtsikuus, mil ta EK(b)P Keskkomitee ja Eesti NSV ministrite nõukogu volinikuna Hiiumaal küüditamist kureeris? Kas ta maksis «fašistide käsilastele» kätte, saates neid loomavagunitesse toppimiseks laevaga mandrile? See küsimus jääb nüüd vaid ajakirjanduslikuks kujundiks, mille tõelevastavust kontrollida enam ei saa.

Osalust ei varjanud

«Minu arusaamise järgi peavad inimesel kõigepealt olema veendumused,» lausus Arnold Meri 1970. aastatel ilmunud kogumikus «Kangelaseks ei sünnita». Tema ise oligi veendunud kommunist, kelle maailmavaade kujunes välja 1930. aastate Euroopas slaavi intellektuaalide seltskonnas.

Nähes lapsepõlvemaailma langemist Hitleri küüsi, otsustas see noormees: «Natsism oli ja on minule kurjuse kehastus number üks.»

Ühe kurjuse vastu võideldes asus Meri paraku teise teenistusse. Natsismi purustamise järel hakkas noormees nautima võidu mitmekesiseid vilju: alustades rindelt rekvireeritud Saksa sõiduautost ning lõpetades välisreisidega.

Ta tõusis Eesti NSV komsomolijuhiks ning kui ta 1949. aastal sattus julgeoleku ohtlikku huviorbiiti, siis seda just seepärast, et temas nähti võimult kukkuva parteijuhi Nikolai Karotamme mantlipärijat.

Meri ei varjanud oma osalust märtsiküüditamises. Isegi kaitsepolitsei süüdistusmaterjal kohtuprotsessil, mille surm nüüd katkestas, põhines Meri enda ütlustel. Meril olnuks võimalik ütlustest taganedes kohtuprotsess nurjata, kuid sellise vingerdamistaktika valimist olnuks tema puhul miskipärast raske ette kujutada.

«Meie, korpusest tulnud meeste silmis, aga peamine komsomolikaader tuli sealt, oli see tolle võitluse jätkamine, mida pidasime sõjas,» iseloomustas Meri oma tegevust sõjajärgsetel aastatel kogumikus «Kangelaseks ei sünnita».

«Jah, rindejoon oli teine. Vormid aga ainult teataval määral teistsugused. Metsades pesitsevad bandiidid olid ju relvastatud… Ka klassivõitluse nn varjatud vormid ei olnudki meie jaoks nii varjatud. Me teadsime, olime omal nahal tunda saanud, et esimesel võimalusel hakkab vaenlane tegutsema avalikult.»

Ka mullu kevadel õigustas kohtualune Meri «kulakute» väljasaatmist sõnadega, et vastasel korral oleks külades puhkenud verevalamine…

Arnold Meri jäi lõpuni iseendaks. Kui ta tõesti oli kurjategija (kohtulik tõendus sellele jäi saamata), siis kuulus ta kahtlemata niisuguste roimarite hulka, kelle isikus segunevad kõige erinevamad iseloomujooned ning kellesse on seetõttu võimatu suhtuda üheselt.

Ta osales küüditamisel. Ligi kakskümmend aastat Eesti NSV haridusministri asetäitjana töötades tegeles Meri aga maakoolide ehitamisega. Tema üle üritati kohut mõista riigis, mis neid koole nüüd hävitab. Milliseks kujuneb ajaloo kohtu otsus, seda teab võib-olla juba Arnold Meri, meie veel mitte.

Arnold Meri
•    1.07. 1919 – 27.03.2009
•    Sai 1941. aastal Eesti laskurkorpuses võideldes Nõukogude Liidu kangelaseks, 1942–1945 oli laskurkorpuse poliitosakonna ülema abi.
•    Pärast sõda oli ELKNÜ Keskkomitee esimene sekretär (1945–1949), EK(b)P Keskkomitee ja ÜLKNÜ Keskkomitee liige. 1948 sai Lenini ordeni, aastatel 1961–1979 oli Eesti NSV haridusministri asetäitja.
•    2007. aasta augustis jõudis kohtusse kriminaalasi, milles Merit süüdistati genotsiidis. Süüdistuse järgi küüditati Meri juhtimisel 1949. aasta märtsis Hiiumaalt Venemaale Novosibirski oblastisse Tatarski rajooni 251 inimest.
•    Oli Eesti presidendi Lennart Meri onupoeg.