Suunavõtt lantimisele või kunstile?

Nohikutest noormehed tutvuvad kogenud elukunstniku (Karl-Andreas Kalmet, paremal) käe all lantimisega. Foto: Siim Vahur

Iseenesest on see kasutu, isegi mõttetu võrdlus, aga uute, äsja lavaka lõpetanud noorte esimene iseseisev töö kutseliste näitlejate-lavastajatena Tallinna Linnateatris tõi meelde ühe üle 30 aasta taguse samalaadse samasse teatrisse mineku.

Kui siis raputati lavastusega «Godot’d oodates» tervet NSV Liitu ning riskiti repressioonidega (Beckett polnud NSV Liidus soositud, pealegi oli see esimene Becketti-lavastus terves liidus), siis tänapäeval on paraku keeruline, kui mitte võimatu maailma avardumise ja ahenenud või laisenenud mõtlemise tõttu inimest (kui ta ei ole alaarenenu või laps) millegagi, kas või näiteks teatris selle oma vahenditega üllatada, raputada. Üllatamine muidugi ei peaks olema teatri peaeesmärk.

Tundub, et ühe mõttekaaslastest koosneva rühma esimene töö teatris oli ja on neile endile muu hulgas väga oluline ka selle poolest, et sellise avanguga annavad nad signaali ka enda kohta, siinse ja praeguse maailmapildi kohta. Selles mõttes peegeldab «Lantimiskunstnikud» seda keskkonda või olukorda, mis eelkõige noori ümbritseb ja tahes-tahtmata neid ka mõjutab. Ja see keskkond mõjutab valikuid, mõjutab nii nagu ka aastakümnete eest.