Tapjaviirus Covid-19 ehk koroona hakkas levima 2019. aasta lõpus Hiinas Wuhanis. Eestis tuvastati esimene viiruskandja 27. veebruaril. Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) kuulutas 31. jaanuaril välja rahvusvahelise tähtsusega rahvatervise hädaolukorra ning teatas 11. märtsil, kui see oli jõudnud juba 114 riiki, et sel on pandeemia mõõtmed. 12. märtsil kuulutas valitsus Eestis välja eriolukorra ja 17. märtsist suleti piirid.
Maakera jäi justkui seisma. Lennukid jäid maale seisma, laevad kai äärde, tänavad tühjenesid, koolid pandi kinni, paljud ettevõtted seiskusid, inimestel kästi püsida kodus ehk kõik jäi seisma. Kord päevas teatati otsesaates uute nakatunute arvu hirmutavalt kiirest kasvust, haiglasse jõudnutest ja surnutest ehk inimestele sisendati, et oht oma elu kaotada on suur.
Seisak tähendab tarbimise peatumist, see viis ettevõtete sulgemisteni, aktsiahindade languseni ja töötajate koondamiseni. Buumivat majandust tabas ootamatu kriis. Eksperdid hakkasid võidu pakkuma üha mustemaid prognoose majanduslanguse, tööpuuduse ja eelarveaukude kohta.
Õnneks see kõik siiski teoks ei saanud. Kevadpäikesega tuli viiruskõver alla, nakatunute arv vähenes, suurlaenudega toetati ettevõtteid ning hoiduti kärpimistest ehk elu läks edasi. Lennukid hakkasid lendama, inimesed liikuma, ettevõtted jätkasid tegevust ja aktsiahinnad taastusid. Lennukid lihtsalt lendavad vähem, turistide liikumist piiratakse, see tähendab, et hotellid ja restoranid maadlevad probleemidega. Samas pole halba ilma heata – kasvuhoonegaaside kogused vähenesid ja Maakera tervis paranes. Roheline pööre sai lisaks loosungitele ka sisulise hoo sisse. Hakati kaaluma, et kas on ikka kasulikum kaugete maade tagant odavat kaupa transportida, kui see tekitab kahju keskkonnale, ja kas on ikka odavam kasutada musta ja saastavat energiat. Oluliseks teemaks tõusis ka sõltumatus tarneahelatest ja valmisolek erinevateks hädaolukordadeks – kas on mõistlik ikka sõltuda kaitsemaskide hankel näiteks Hiina tootjatest.
Sügisel tõstis viirus taas pead, aga inimesed olid hoolikamad ja viiruse levik enam nii hirmus ei olnud. Haiglasse jõudis vähem inimesi ja surnuid oli ka vähem. Tervis ja puhtus on muutunud olulisemaks – kätepesu muutus normiks, näomaskid ei ole enam ainult Aasia turistidega kaasnev veidrus ning haigustunnustega tööl käimine on muutunud häbiväärseks teoks. Igapäevasele hügieenile suurema tähelepanu pööramine vähendab ka teiste nakkushaiguste levikut.
Kaugtöö sai lõppeval aastal tänu koroonale enneolematu hoo sisse ning seetõttu polegi enam paljudele ainus võimalus elada pealinnas, sest töö saab nii mõneski ametis tehtud ka suvalistest Eesti kohtadest, kus on piisavalt kiire internet. Eks seegi on Maale kasulik muutus, et igale ärikohtumisele ei pea sõitma lennukiga, tipptunnis ummikutes istuma ning paljud koolitunnid ja arstivisiidid saab vajadusel peetud internetis.
Vaktsiinid muutusid paljudele hüpoteetiliste ohtude asemel hoopis kindlustuseks hea ja muretu elu tagamisel ning kui varem oli inimesi vaja gripi vastu vaktsineerimisele meelitada, siis sel aastal jooksid inimesed gripivaktsiinile tormi. Kogu maailm ootas palavikuliselt koroonavaktsiine ja ravimeid ning ravimitööstusest sai üks olulisemaid majandusharusid. Teadlased tõusid taas ausse ning nende rahulikud selgitused tekitasid usku, et me saame hakkama. Oli väga huvitav aasta, mis õpetas meile palju, kui me muidugi õppida tahame.