Võitleb naiste esirinnas diktatuuri vastu.
Aljaksandr Lukašenka väitis tänavu suvel, et naine kukuks Valgevene põhiseaduse koorma all kokku, kui ta presidendiks saaks. Tema väljakutsuja valimistel Svjatlana Tsihhanovskaja ei teinud midagi, et nõrgukese muljet tõrjuda: kampaanias esitles ta end tasase koduperenaisena, kes kandideerib vaid oma vangistatud abikaasa eest.
Ometi, või just tänu sellele, innustas ta koos oma lähimate kaasvõitlejatega – nemadki naised – võltsitud valimistulemuste avaldamise järel tulema tänavatele sadu tuhandeid inimesi, kes jätkavad miilitsa brutaalsuse kiuste proteste veel kuid hiljemgi. Esimest korda 26 aasta jooksul on valgevenelastel tunne, et nad võivad vabaneda diktatuurist.
Ja selle võitluse eesliinil on olnud valgesse rõivastatud ja lilli kandvad igas vanuses naised. Tihti on nad astunud kaitsvalt meeste ette, et säästa neid võimude vägivalla eest, ja langenud nii ise miilitsa jõhkrutsemise ohvriks.
Tõsi, on neidki, keda pahandab protestijate katse mängida naiselikkuse kaardile. Maskuliinsusest domineeritud riigis aastaid võrdõiguslikkuse eest seisnud feministid leiavad, et esitledes end habraste rahu ja armastuse eest võitlejatena langevad tänaval marssivad naised just sellesse stereotüüpi, kuhu Lukašenka neid surub – nõrgad ja riigi juhtimiseks kõlbmatud.
Tsihhanovskajat see ei heiduta. «Valgevene naised on nüüd maailmakuulsad ja see on imeline,» lausus ta oktoobris Berliinis.