Eelmisel aastal kahes, aga 2018. aastal jälle neljas. Neist tähtsaimaks saab pidada Veiko Õunpuu filmi «Viimased», kus Oja tegi segaduses kaevandusmehe Rupina tõeliselt võimsa rolli. Pärast seda filmi oli selge, et Original Basic (kiri Rupi lilla bomberjope seljal) on võimsam, kui «Basic Instinct». Vähemalt meile siin Euroopa serval, kus taevas ja maa hakkavad kokku saama ja pilu nende vahel järjest ahtamaks jääb.
Mida kõike üks näitleja peab tegema – ja Oja teeb neid asju väga hästi – õppima filmi jaoks selgeks võõra keele (antud juhul soome), õppima mootorrattaga sõitma ja neljast kohast rangluu murdma. See viimane käis stsenaariumiväliselt, aga vapper Oja kannatas ära mitu nädalat Lapimaa haiglas, metallpoldid oma luudes ja tegi ikka suurepärase rolli.
Septembrikuised intervjuud, kui «Viimased» viimaks esilinastus, toimusid Ojaga zoomide ja skype’ide vahendusel, aga mitte selle pärast, et Oja oleks staariks kätte läinud (ja uuest koroonalainest oli maailm siis veel üsna puutumata), vaid sellepärast, et ta tegi tööd välismaal. Kus, mida ja kelle jaoks, ei öeldud. Aga tööd seal välismaal Eesti näitlejale jätkub, võtted pidid kestma märtsikuuni. Nüüdseks on juba iga film või telesari, kus Pääru Oja ekraanile ilmub, kindla peale sündmus.
*Kui PÖFFi ajal linastunud Lauri Randla film «Hüvasti, NSVL» kaasa arvata.
filminäitleja