Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) pääses valitsusse küll Jüri Ratase armust, ent tõstis kaaluvihid kiirelt enda kasuks.
«Mida oleme saavutanud viimase nelja aastaga ja mille täna õhtul ära vormistasime, ongi Eesti poliitika ekrestumine!» hõiskas Martin Helme tänavu 1. märtsi ööl Tallinnas Wabaduse kohvikus, kui valimistel oli võetud senise seitsme asemel 19 parlamendikohta. «Pange tähele, järgmise nelja aasta jooksul hakkavad kõik meid järele aimama. Meie dikteerime Eesti poliitilist agendat!»
Vaevalt võis Ratas arvata, et Helmete kapriisidest juhitud valitsuses jääb talle üksnes tuletõrjuja ja kriisipsühholoogi roll. Plaanist populistid parketikõlblikuks kasvatada on saanud läbikukkunud projekt, kus parema puudumisel sagedase alandusega lihtsalt lepitakse.
Isa-poeg Helmed on vastuoluline nähtus. Ühest küljest tõid nad Stenbocki end hüljatuna tundnud valijate hääle, ent normaliseerisid vähemuste solvamise ühiskonnas. Nad tõid inimlähedaselt otsekohese jutuga ministrid, aga ka trollide armee ja võikalt sõimleva erakonnameedia. Andsid tõotuse tuustida korruptante, aga tembeldasid süvariigiks asutused, kelle ülesanne on korruptsiooniga tegelda. Rebisid kattevarju mõnelt kaua kalevi all hoitud ideelt, ent muutsid ministeeriumid õpitubadeks, kus partei algajad poliitikud endal sarvi maha jooksevad.
Ent valitsuskogemus muudab. Paneb nägema seoseid, tajuma suurt pilti. Kes tahab, see õpib. Poliitkoridorides kõneldakse üha enam, kuidas rahandusminister Martin Helme pole enam see võitluslik opositsioonikonservatiiv, kellena ta end Tre raadio tandemsaates koos isaga paista laseb. Otsib kompromisse, kuulab ametnikke ja järgib protokolligi.
«Suurepärane, et kõigile meeldib, et ma olen arenenud. Mulle ka meeldib. Ja selle üle on hea meel, et seda märgatakse,» tunnistas rahandusminister novembri keskel parlamendi ees, kui oli sotsidelt ESMi toetamise eest kiidusõnu pälvinud. Sellesama ESMi, kust EKRE Eesti esimesel võimalusel välja viia lubas!
Kas Helmed triivivad eri teed? Võib olla tähendab «ekrestumine» tulevikus juba hoopis midagi muud, kui Helmed 2019. aasta parlamendivalimistel rahvale müüa üritasid. Midagi rafineeritumat, täiskasvanulikumat ja vähem vihast. Sest ilma selleta ei saa neist kunagi Stenbocki pretendente.