Maagilise piiri murdja.
Pärast viimast ilmasõda valitses ühes jooksuküsimuses üksmeel. Inimene ei ole võimeline jooksma ühte miili, veidi rohkem kui nelja staadioniringi, kiiremini kui nelja minutiga. Või kui seda suudabki, siis üliinimliku pingutuse järel sureb.
65 aastat tagasi jooksis inglane Roger Bannister miili 3.59,4ga. Ja jäi ellu.
Samasugune võimatuna näiv piir on maratonijooksus olnud aeg alla kahe tunni. Sel sajandil on seitse jooksjat toonud selle ala maailma tippmargi tervelt nelja minuti jagu tollele maagilisele piirile küll lähemale, aga Eliud Kipchoge mullu Berliini traditsiooniliselt kiirel rajal joostud 2.01.39, kui ulmeline tulemus tahes, jääb ikkagi kindlalt pealepoole surelike suutlikkust.
Aga tänavu oktoobri keskel tegi toosama Kipchoge, 35-aastane ja kõigest 52 kilo kaaluv keenialane, võimatuna näiva teoks. Ta jooksis Austria pealinnas Viinis maratoni 1.59.40ga.
Tõsi, maailma uue tippmargina too aeg siiski kirja ei lähe. Põhjus on selles, et tegemist polnud tavavõistlusega, vaid eriüritusega, kus õiget kiirust aitas hoida ees sõitev tempoauto, kus Kipchoget toetas hulk teisi jooksjaid, kes aitasid vähendada tuuletakistust, ning samuti taustameeskond, kes teda alatasa jootis.
Kuid mis sellest! Spordiajalugu näitab, et alati on vaja barjäärimurdjaid. Kui barjäär on kord murtud, muutub sellest jagusaamine jõukohaseks ka teistele surelikele.
Mis järgmiseks?