Hääl, mis kostis, puhastas, tegi valu ja ohverdas.
Kui USA päritolu Tallinna Tehnikaülikooli nooremteadur Keegan McBride (26) Postimehe toimetusse jalutas ning kõneles ülemuste väärast käitumisest, muutus tema elu oluliselt.
McBride ohverdas ilmselt rohkemgi, kui ta algul oodata oskas. Kas see oli seda väärt?
«Ma ei ole selles kordagi kahelnud,» ütleb ta.
Selline üks vilepuhuja on.
Vilepuhuja mõiste kasutamine Eestis on lapsekingades, kohati suisa võõristav ja skepsist loov. Ilmselt seepärast, et vilepuhumine ise on meie ühiskonnas kõike seda sama.
Aga iga kaebaja ei olegi vilepuhuja. Miks siis McBride seda on?
Põhjusi on palju – julgus võimupositsiooni omamata teha võimas torge teaduse varjupoolt varjavasse herilasepessa; kõnelemine ausalt, oma nime ja näoga; siirastel väärtustel põhinev motiiv; analüüsivõime; valutav süda ning oskus teha suuri järeldusi.
McBride on öelnud, et temaga toimunu võtavad jutuks paljud võõradki, kellega ta juhuslikult kokku puutub – juuksur, kes tema soengut lõikab; kelner kohvikus, poemüüja kaupluses või teda sõidutav taksojuht. Ja nad ütlevad tihti aitäh. Rohkem polegi vaja.
Kuid on ka neid, kes McBride’i motiivides kahtlevad. Üks neist on tema alma mater. Mitte sugugi kõik suurepärased inimesed, kes tehnikaülikoolis tegutsevad, vaid ainult need, kelle kõrvu valjult kostnud vile kõige lõikavamalt tabas.