Viimastel aastatel on Eesti poliitikud õppinud, kuidas olla Savisaareta.
Välja tuleb kehvasti. Kes on uus antikangelane? Kuhu joonistuvad uued lubatu-keelatu piirid? Edgariga oli kõik selgem. Enam mitte – nagu magnetpoolus oleks kadunud.
Tema truud lakeid läksid igaveste opositsionääridena erru või vajusid valimisnimekirjade sabas unustusse. Ülejäänud poliitikud ajavad end vaikselt kreenist püsti. Tunne on, nagu oleks 20 aastat millelegi nõjatunud, ent nüüd tuleb ise seista. Silmi hõõrudes hakkavad nad aduma, et on mängiväljakul võrdsed. Kobamisi alustavad nad juttu maailmavaatest. Küsivad, kellele kuulub vene valija. Võdistavad õlgu mõtte ees, et mõnega, kellega alles eile poliitilist baarikaklust peeti, tuleb homme ehk voodisse minna. Päriselt võistlebki sisu sisuga. Kellel on, võidab! Mõned ei harjugi – torisevad jürgenligilikult ja ootavad, et tuul pöörduks. Ei tea, kuidas peaks muutuma.
Savisaar samal ajal õpib Hundisilmal taltsutama fantoomvalu. Raamatut ei kirjuta, aga temast kirjutatakse küll – aastas nii tükk või paar. Enamik puhtad kui prillikivi. Et täht on kustunud, ei tunnista Savisaar iial. Kui mõni tüütu ajakirjanik juhtub järgmiste valimiste kohta pärima, jätab ta kandideerimise alati lahtiseks. Miraaž elab edasi. Tähelepanu hoidmiseks viskab mõne vimka. Kiidab EKREt või ütleb näiteks midagi sellist: «Mina ei olegi poliitik. Teate, ma ei ole kunagi tahtnud poliitik olla!»