Juubelilaulupeo suurim täht oli Pärt Uusberg.
Tauno Aintsi «Üksi pole keegi», mida laulupeo «Minu arm» kunstilise juhi Peeter Perensi dirigeerimisel esitati kahel kontserdil kokku lausa kolm korda, oli lihtne ja lööv ja see vast on ka põhjuseks, miks levis see laul kulutulena kontserdi lõppedes lauljate spontaansetel ühislaulmistel. Mainimata ei saa jätta ka Kadri Voorandit, kelle esituses läks juubelilaulupeol rahva südamesse «Ära mind lahti lase».
Postimehes laulupidusid analüüsinud Tauno Vahter nentis, et noore põlve dirigentide Valter Soosalu või Rasmur Puuri juhatusel oleks võinud kordamisele minna enam-vähem ükskõik milline pala, sest mõlemas mehes on näha seda miskit, mis muudab nad publiku ees eredaks.
Vahter tõi veel välja, et eleegilisemate palade austajatele võis rohkem südamesse minna Pärt Uusbergi «Igaviku tuules», mis vaatamata oma pikkusele läks lauljate nõudmisel kordamisele siiski täies mahus.
Kui lauljatega rääkida, siis lõppenud laulupeo suurim täht oli ja on Pärt Uusberg, kelle loomingut on füüsiliselt keeruline laulda, sest see nõuab lauljatelt pikka hingamist, kuid raskustele vaatamata tema laulud kõnetavad ja poevad hinge. Kusjuures ekstra laulupeole kirjutatud lugu «Igaviku tuules», mis põhineb Kristjan Jaak Petersoni, Juhan Liivi ja Eesti rahvaluule tekstidel, juhatas ühendkooride – 22 021 laulja – ees helilooja ise.
Laulupeole kantaadi kirjutamine on olnud Uusbergi üks unistusi. Kuid selle unistuse teoks tegemine oli ohus – Peeter Perens tellis teose 2017. aastal, Uusberg asus üsna kohe ka looga tööle, kuid ootamatult ta haigestus.
«Jäin kõrgesse palavikku ja mõtlesin, et kuidas nüüd sellega hakkama saan,» on Uusberg meenutanud Postimehele antud intervjuus. «Nüüd tagantjärele pean tunnistama, et tänu haigusele sündis sellesse laulu üks lõik, mida muidu ei oleks sündinud. Haige olemise teatav haprus ja sellele järgnenud siiras tänulikkus, et üldse hakkasin terveks saama, tuli ühte kohta laulus. Tagantjärele olen mõelnud, et see pidigi nii kõik olema.»
Küsimusele, kas Uusberg tunneb end rohkem dirigendi või heliloojana, on ta vastanud, et on kahepaikne ning on sellega hakanud üha enam ka leppima. Ent kui ta saaks valida, siis jätkaks ta pigem heliloojana. «Heliloomingu puhul võlub mind võimalus mingis mõttes maailma luua. Saan selle justkui nullist ise luua, muidugi küll helides.»
Dirigeerimise juures – kusjuures sügisel toimunud Eesti noorte koorijuhtide konkursil hindas žürii Uusbergi esikoha vääriliseks – lummab Uusbergi aga võimalus kohtuda paljude erinevate inimestega ja olla elavas energiavahetuses muusika kaudu, sest helilooja elu ja töö on pigem üksildasem.