Kalakuningas Mati Vetevool valis liiga kompromissitu ja võitlusliku taktika, et oma firmale M.V.Wool langenud ohtliku listeeriabakteri varju maha pesta.
Vetevool on ehe näide tublist väikeettevõtjast, kes on vaikselt, aga sihikindlalt oma asja ajanud ning tänaseks Eesti ühe edukaima kalatööstuse üles ehitanud, kaasates ärisse ka pool oma perekonnast.
On küll arusaadav, et ta kaitseb oma ettevõtet nagu last, kuid selline jäikus on teinud pigem kahju. Ohtlikku bakteritüve, mis on inimesi haigevoodisse ja isegi hauda viinud, on seni leitud ainult M.V.Wooli kalast. See ei tõesta küll nende süüd, aga ei tohiks siiski nii kaalukatelt seostelt tähelepanu kõrvale juhtida, ainuõiguses endale vastu rinda taguda ja raiuda: kala oli ja on 100 protsenti puhas. Kuidas saab ta selles nii kindel olla?
Veelgi enam, Vetevool asus ka vasturünnakule, palgates Eesti tippadvokaadi ja suhtekorraldajad, et veterinaar- ja toiduameti (VTA) töö kahtluse alla seada ja poliitikutelt toetust otsida. Agressiivne taktika ajas turri ka VTA enda, kes Wooli kaks tehast sootuks kinni pani. Kannatab aga eeskätt firma ise.
Küsima peaks ka seda, missuguse karuteene võib kogu skandaal teha Eesti toidutööstuse mainele. Kui perefirma jätkab enda õigustamist ja listeerialeiud ei lõpe, võib kahju kanda Eesti toidutööstuse ekspordivõime.