Magnus Kirt meenutab tublit keskaegset künnihobust. Ta ei hädalda iial. Ta ei hoople iial. Ta teeb oma töö alati ära.
Kui odaviset tuntakse üldiselt alana, kus isegi tippude vormikõverad jõnksutavad suurte sinusoididena üles-alla, siis Kirt on kasvanud täielikuks erandiks. Tõrva suurmeistri, Eesti eelmise aasta parima sportlase stabiilsusele ei pääse ükski rivaal ligilähedalegi.
Anno 2018 saatis Kirt 18 võistlusest 12-l piigi üle 85 meetri joone. Tänavu olid vastavad näidud vapustavad: 15 ja 14. Kui lisada MMi kvalifikatsioon, siis isegi 16 ja 15. 87 meetrit alistus Kirdile koguni üheksal võistlusel. Kes odaviskest midagigi jagab, mõistab nende arvude vägevust.
Kirt on tipu poole liikunud vaikselt, aga kindlalt. Pärast lõppenud hooaja avavõistlust, kus 90 meetri piir veel napilt alistamata jäi, lausus ta: «Kunagi oli 80 meetrit mu jaoks maagiline piir. Kuni sain aru: mida rohkem sellele mõtlen, seda raskemini ta tuleb. Samamoodi on selle 90 meetriga. Tulemus ei saa olla eraldi eesmärk, seda mõtet ei saa endale liigselt pähe lasta. Tuleb tööd teha ja küll ta tuleb, kui tulema peab.»
Tuligi. Vahetult enne jaanipäeva Soomes Kuortanes. Sügisel tuli ka MM-hõbe. Hoolimata sodiks visatud käest.
Kirt on künnihobune, kelle sisemuses toimuvat võib vaid aimata. Ta ei loobi enne võistlusi kõlavaid veksleid, halvusta rivaale, otsi vabandusi ega tee ennast suuremaks või tähtsamaks. Temast kiirgab rahu ja kainet meelt igas olukorras. Ta laseb kõnelda tulemustel.
Kuid ometi: Dohas ei suutnud isegi Kirt pettumust varjata. Ehkki, hõbedale suud andes manas ta viivuks ka naeratuse näole. Endal käsi kaelas ja haiglasse sõit ees ootamas.
Ta ise teadis ju kõige paremini, et vorm oli hea ja võimalus suurepärane. Teadis ka, et protokolli kantud 86.21 jäi hooaja keskmisele alla. Küllap häiris kuskil alateadvuses, et tema eest napsas kulla mees metsast – grenadalane Anderson Peters.
Aga… Üksnes tõeliselt suured sportlased oskavad hõbedaid ja pronkse kaotatud kullaks pidada. Mõistagi sõltuvad Kirdi olümpiavõimalused suuresti sellest, kuidas käsi paraneb. Tokyoni on aega kolmveerand aastat. Aga ravi õnnestudes pole vähimatki põhjust kahelda, et jada «2018 EMi pronks ja 2019 MMi hõbe» ainuvõimalik jätk saab olla 2020 OMi kuld.