Türgi president Recep Tayyip Erdoğan päästis oma nägu võiduka sõjakäiguga.
Esimest korda 25 aasta jooksul Ankara ja Istanbuli kaotamine Türgi kohalikel valimistel tähendas mõnede arvates, et autoritaarse presidendi Recep Tayyip Erdoğani võimu lõpp on lähenemas. Ei aidanud isegi kavandatud vigade parandus Istanbulis ehk võimupartei huvides valimiste uuesti korraldamine – kaotus tuli uuesti vastu võtta. Nagu ajalugu ikka ja jälle on näidanud, siis kõva käega valitsejate populaarsuse langemise vastu võib rohuks olla üks väike ja võidukas sõda.
Nii arvas ka Erdoğan, kuulutades oktoobris välja operatsiooni Rahuallikas, mis tähendas USA poolt reedetud Süüria kurdidele kallaletungimist ja nn turvatsooni loomist Põhja-Süürias, kuhu saata tagasi Süüria põgenikud.
Ta nägi võimalust tabada ühe hoobiga mitu kärbest: võidelda vanade vaenlastega ja samas lahendada probleem Süüria põgenikega, mille eest teda kodumaal kritiseeritakse. Jõu näitamisega piilub valitseja kahtlemata juba 2023. aasta valimiste poole, et mitte jääda ilma praegusest raudsest haardest. Ta näitas, et on valmis sisepoliitilisi võitlusi vajadusel pidama ka võõrriigi territooriumil relvade abil, muretsemata kellegi kriitika pärast.
Erdoğan mängib lääneriikidele ohtlikku mängu. Türgi liidri järjest soojenevad suhted teise autoritaarse riigipea, Venemaa presidendi Vladimir Putiniga ja üldine Venemaa mõjuvõimu suurenemine piirkonnas panevad ilmselt muretsema nii mõnegi riigijuhi.