Müstilise kõlaga «kvantüleolek» on olnud arvutiteaduses ja füüsikas aastakümneid kaugel terendav eesmärk, mis peaks justkui teoreetiliselt võimalik olema, kuid mida keegi reaalselt saavutanud ei ole.
Nagu akadeemik Peeter Saari juba 2017. aastal Postimehes kirjutas, teeb järgmise suure digirevolutsiooni just nimelt kvantüleolek – esimene kvantfüüsika keerulisemaid omadusi ärakasutav kvantarvuti, mis suudab mingi ülesande lahendada efektiivsemalt kui tavaarvuti.
Just seetõttu on kvantarvuteid maailma teaduskeskustes viimase 20 aasta jooksul jõudumööda arendatud. On loodud aina suurema kvantbittide arvuga arvuteid ja üritatud nende tööd aina paremaks treida.
Mööduva aasta oktoobris lekkis aga ootamatult info valmivast teadusartiklist, mille kohaselt lahendas üks Google’i kvantarvuti nimega Sycamore ülesande, milleks tavaarvutil oleks kulunud 10 000 aastat, vaid 200 sekundiga. Mõni aeg hiljem avaldasidki John Martinis ja tema rohked kolleegid artikli ning üllatasid sellega kogu teadusmaailma. Paraku on konkureeriv arendaja IBM saavutuse juba praegu vaidlustanud, mistõttu võib Martinise ja tema kolleegide saavutust ehk vaid etapivõiduks nimetada. Samas saab aina selgemaks, et seni vaid peaaegu esoteerilise kauge sihina näinud kvantüleolek muutub päev-päevalt käegakatsutavamaks.