Eesti jalgpallikoondis elas üle tõelise õuduste aasta.
EM-valiksarja tabelisse kogunes lõpuks seitse kaotust ja üks viik, mis andsid alagrupis mõistagi raudkindla viimase koha. Kui kaheksa aasta eest jäime maailmale silma kui väikesed ja vaprad – play-off’i pääs oli megakõva saavutus, siis nüüd teenisime pärast 0:8 kaotust Saksamaal alandavaid pilkeid.
Martin Reim tunnetas pärast toda sauna, et tema on kui tühjaks pigistatud käsn: käi või kätel, aga kaotustest pole pääsu. Endine teenekas koondislane vihjas varemgi mitmel korral, et mängijamaterjal on lahja ja õhuke. Kreenis laeva juhtimise võttis üle Karel Voolaid. Imetabast ümbersündi ei suutnud tuua temagi ning nüüd on Aivar Pohlak & Co silmitsi suure ja raske küsimusega: kellega ja kuidas edasi minna?
Täna elame igatahes reaalsuses, et alajuhtide sõnutsi Eesti jalgpall muudkui areneb, ent koondise tulemused teevad vähikäiku. Too 2011. aasta imelugu elab meie mälestustes edasi – andes ühtaegu jõudu uskumiseks ja põhjust peeglisse vaadata.
Sealt avaneb pilt, mis reedab muuhulgas: koondise kauastele liidritele Ragnar Klavanile ja Konstantin Vassiljevile enam loota ei saa. Kui mängijate üldine tase ei tõuse, polegi varsti enam vahet, kas minna lahingusse treeneriga või ilma. Rääkimata siis sellest, mis on treeneri rahvus, nimi või vanus.