Justiitsminister Urmas Reinsalu viskub ühesuguse kirega nii «kanakarja» kui ka rändepakti kallale, okupatsioonikahjudest rääkimata.
Reinsalu on kindlasti Jüri Ratase valitsuse kõige reljeefsem minister – isegi siis, kui ta vabandust palub, on täitsa selge, et ta mõtles kõike, mida ütles ega kahetse päriselt mitte natukestki: nõrganärvilised valitsus- ja fraktsioonikaaslased vaadaku ise, kuidas nad selle tuld ja tõrva pritsiva tegelasega ühte (avalikku) ruumi ära mahuvad. Hoidku ise oma piip ja prillid!
Reinsalu peale ei kipu hakkama ei ussi- ega püssirohi. Üks Reinsalu tipphetki lõppeval aastal oli kahtlemata avaldus, et ei Jevgeni Ossinovski ega keegi teine teda ja Isamaad juba põlvili ei suru. Isamaa valijatele see kindlasti meeldis – iseasi, kas sellest tulevastel riigikogu valimistel piisab, et reitingutes pidevalt valimiskünnise piiril püsimisega tegelev Isamaa sarnast valijagruppi püüdva EKRE kõrval arvestatava tulemuse teeks.
Reinsalu tuntakse tubli juristina, kes asja tunneb ja matsu jagab. Tavaliselt on ta oma juriidilise kompetentsuse demonstreerimise asemel eelistanud kõnelda oma valijatega, mida ei saa lõpuks ka ühele poliitikule pahaks panna.