Iseauto projektijuht Raivo Sell teeb meid suureks.
Pole kahtlust, et praegune 4–5-aastaste põlvkond ei pea enam autokooli minema ja vuntsidega sõiduõpetajaid taluma. Autod saavad juba umbes viie aasta pärast liikluses ise palju paremini hakkama kui meie, ja inimese roolilubamine oleks kuritegelikult suur risk. Pealegi vabastab see meid tüütust ja motoorsest roolikeeramise-käigukangi väänamise kohustusest ja annab võimaluse tegeleda millegi palju loovama või meeldivamaga.
Pole kahtlust ka selles, et juhtrolli uue põlvkonna autode loomisel on võtnud tõeliselt tehnoloogia- ja tööstusgigandid alates Google’ist ja Elon Muskist ning lõpetades Saksa autotöösturitega.
Aga ometi tegutseb kusagil Euroopa äärealal, olematu rahvaarvuga piirkonnas Mustamäel keegi teadlane, kes võttis suurema kärata kätte ja tegi vähem kui aastaga valmis täiesti töötava isejuhtiva väikebussi. Pani oma ülikooli rektori selle sisse, lasi masinal ülikoolilinnaku ühikate vahel tiirutada ja näitas kogu ilmarahvale lausa otseülekandes, et too sealt ka elusa ja tervena välja tuli.
Selle mehe nimi on Raivo Sell ning imemasinale pani ta nimeks Iseauto. Ta tunnistab ise ka, et autotööstuse ülesehitamine Eestis on lootusetu ettevõtmine. Kuid pange siia lause lõppu üks suur AGA.
Isejuhtivate autode arendamisel oleme kogu maailmaga praegu võrdsel stardipositsioonil. Kas saaks olla paremat motivatsiooni praegustele ja tulevastele tudengitele ning meie ettevõtetele.